Põgenesin ära Austria mägikülla Obertilliachisse kevadpäikese kätte kosuma. Samuti saan siin pingevabas õhkkonnas korralikult MM-i eelset ettevalmistust teostada – kui mitte ideaalselt, siis hetke olukorda ja võimalusi kasutades parimal viisil. Vähemalt minu ja minu nõuandjate arvates. Pean ausalt tunnistama, et viimased võistlused kulutasid minu keha ja vaimu kõvasti. Oli ka päevi , kus mul oli sõna otsese mõttes „kett maas“. Siiani kestavad rõõmust pakatava ja energiast pulbitseva Priidu otsingud. Ehk sulab selline olevus kevadpäikese käes kuskilt lumevaiba alt välja. Suvel ettevalmistushooajal rohke päikese käes olemine mõjus mulle hästi – seega annan endale vähemalt võimaluse.
Minu viimane kiirem liigutus stopperi halastamatu tiksumise all pärineb Tartust. Käisime sõbra Peetri kutsel mõlemad Eveliga sprintimas. Mis mõttes sprintimas – ega päris täpselt aru ei saanudki. Üritasime lihtsalt kuidagi 100m suuskadel läbida nii kiiresti, kui koordinatsioon ja teravus võimaldasid. Ütleme nii, et välja kukkus keskpäraselt. Tegelikult mulle peaks selline sutsakas üsna hästi sobima, aga tundus, et mõistus ja keha ei teinud hästi koostööd. Selline võimas viies käik jäi lõpus viimasel 50m puudu, aga üldiselt polnud viga – maailma edetabelis hoian hetkel 20. kohta. Eveli koguni 4-dat! Seda ei tasu üleliia tõsiselt võtta, aga tore oli.
Eveli on rohkem teistega mõõtu võtnud ning äärmuseid kombanud. Proovinud selgusele saada, mis vahe on 100m ja 63km suusatamisel. Mina seda ei tea, aga loodan, et Eveli avaldab meile nende distantside põhilisemad erinevused – lisaks distantsi pikkusele muidugi.
Ma korraks ka kahtlesin, et kas olekski üldse hea mõtte siia 1450m kõrgusele pakku tulla. Laiskuseuss oli kenasti kontidesse pugenud. Väga lihtne oleks olnud Otepääle enda tujudesse marineerima jääda. Praegu olen seisukohal, et see oli väga hea valik. Ilmad on ulmeliselt head, päike sillerdab, paar päeva tagasi tuli kena ports lund juurde ja rajad looklevad staadionilt 10km ühes ja 10km teises suunas. Konkurentsi pakkuvad jaapanlased, Saksa naised, inglased ja Kats. Paljukardetud lasketreeningute korraldamine ei käi üle jõu ja kõik saab kenasti tehtud. Ja mis kõige tähtsam – saan kenasti pihta. Olen tänulik enda Elva treenerile Reinule, kes tundis muret, kas saan üksi hakkama ja oli nõus mulle igakülgset abi pakkuma juhuks, kui ma Elvasse oleksin jäänud. Saan hakkama! Ja hästi! Seltsis oleks loomulikult segasem, aga …. nii on. Minu seltskond ehk Eveli tuleb ka paari päeva pärast siia, et mõned meeldetuletavad lasketreeningud teha. Peale pisikest laagerdamist võtame siit otse suuna Ruhpoldingusse. Püsige lainel.