Niisiis – peaaegu 20 päeva on lõikusest möödas, tubli kaks nädalat olen täiesti viisakalt treeninud, juba saan joostagi – ja nüüd, kujuta pilti, on parem jalg silmnähtavalt vasakust peenem! Iseenesest pole mul siredate säärte vastu midagi, aga kuidagi naljakas on, et see alles nüüd välja lõi. Ilmselt füsioloogilistel protsessidel võtab pisut aega, enne kui tulemus näha on.
Muidu läheb hästi. Täna oli näiteks väga tore päev. Hommikul olin tubli ühiskonnaliige ning olin Balti MV-l stardikohtunik. Kindlasti oli see minu moraalne toetus, mis eestlased võidule viis;) Õhtupoole tegime Priiduga ühe “väikse” rattaotsa, mis võttis jala ikka mõnusalt pehmeks. Tipphetkedest võiks nimetada metsikut vastutuult Rõhu-Puhja lõigul, 53km/h allamäge kruusateel (väntamata!) ning Priidu treeneri Reinu sünnipäevõnnitlemist. Seda vist pole ka kuskil ära mainitud, aga reedesel hooaja lõpetamisel kuulutati just Rein aasta treeneriks.
Jalg paraneb hästi, homme proovin natuke pikemalt joosta. Varbaküüned on jätkuvalt oranžid, tundub, et see värv tuleb lihtsalt välja kasvatada… Samas, kombega lähevad nagu hästi kokku, peaks kuskilt haiglast seda möksi küsima, hea püsivärviks peale panna.
Sääsed on jätkuvalt suhteliselt ebameeldivad, aga tundub, et pärast veriseid ning ohvriterohkeid kokkupõrkeid nende ilmumise esimestel päevadel oleme jõudnud toimiva lahenduseni. Milles see täpselt seisneb, ma pole päris kindel, aga eilses lasketrennis oli isegi võimalik lasta ja ka täna üle tunni paigal seistes käisid vaid loetud näod mind söömas. Muidugi ei maksa õnnega mängida ning valel ajal vales riietuses valesse kohta ronida, näiteks lühikeste riietega metsa all seisma jääda. Olulised märksõnad: asukoht, riietus, sääsetõrje – ja just selles järjekorras.
Nii, nüüd on kohustuslik sääsesissekanne tehtud, võib magama ära minna. Ei, mitte päris, kuiva on vaja veel teha ja treeningpäevik ära täita, aga siis lähen küll magama. Hooaja esimesed treeningnädalad on väsitavad!