Täna võttis juhatus vastu otsuse, et vähemalt hooajal 2010/2011 on Eesti laskesuusakoondise peatreeneriks Maris Cakars, endine Läti naiste peatreener. Mis seal ikka, mina iseenesest olin teise kandidaadi ehk meie senise lasketreeneri Asko poolt. Nüüd tuleb lihtsalt Asko jaoks ise vajalikud ressursid leida, mis ei ole just lihtne ülesanne…
Marise koha pealt – varakult risti lööma ega pronksi valama hakata ei kavatse, ootan-vaatan-kuulan tema ideed kõigepealt ära. Ta ei ole just päris Wolfgang Pichler, et ma teda pimesi usaldaks, aga samas mine tea, võib-olla sobib tema mulle treeneriks nagu lusikas silmaauku? Ega ma teda väga hästi ei tunne, tere ikka ütlesime, aga eriliselt pikemat vestlust ei arendanud. Noh, nüüd tuleb siis oma paksu roostekorra all olev vene keel uuesti läikima lüüa – või hoopis läti keel ära õppida? Ütleme nii, et suvekuud lähevad ilmselt kohanemise märgi all.
Täpsemaid plaane, sh laagriplaane hetkel siiski veel ei tea. Treenimine võtab tuure, püssile tehti viimased pisimuudatused ja nüüd tundub täitsa nagu päris. Jalg paraneb jõudsalt, ratta peal olen täitsa omas elemendis, joosta on imelik ja seda oluliselt üle 500m teinud ei ole. Täna sõitsin rulluiskudega, oli ka imelik ja selline õrn tunne, aga ei midagi hullu. Omast kogemusest ütlen, et iga uus asi on paranedes alguses harjumatu, teine kord on alati märksa parem.
Homme läheme Tallinna hooaja lõpetamisele. Eile käisime üle pika aja kinos – vaatasime 3D Avatari. Väga ilus värviline lugu oli – ja üle kahe tunni ei olnud peas ruumi ühelegi spordimõttele:D
*umbes tubli kuuendik minu läti keele sõnavarast, ausatele eestlastele ma ilmeselt ei pea seletama, mida see tähendab