23.08.2010 – Kolm nädalat, kaks hõbedat, üks telefon

Ajaveeb

23.08.2010 – Kolm nädalat, kaks hõbedat, üks telefon

Jälle kodus. Kuigi kolm nädalat Otepääl möödus lausa lennates, on siiski väga hea meel jälle kodus olla ja veel parem meel on puhata. Ütleme nii, et viimane nädal oli niigi piisavalt raske, aga laupäevased eestikad panid i-le ilusa täpi ja nüüd võib küll superkompensatsioon alata.

 
Ilm oli laupäeval jooksuvõistluseks muidugi ideaalne. Selline sombune, samas mitte väga külm. Pealelaskmise oleks võinud seekord vahele jätta, summaarne parandus oli 0 (üks üles, üks alla tagasi). Startisin naistest esimesena ehk siis olin teistele tempotegija eest, kuigi eks siin oli teada, et üldiselt on meil jooksutase piisavalt võrdne, et võidaks parim laskja. Ning Haanja jooksuring on täpselt selline edasi-tagasi, et ka jälitajad on kogu aeg nagu peo peal näha.
Eesmärk oli joosta kiiresti ja lasta täpselt;) Lahtiseletatult siis joosta esimesed 4 ringi tempokalt ja lõdvalt, aga mitte punases ning viimane ring vajutada. Lasta lõdvalt ja rahulikult, kiirelt ja täpselt ning soovitavalt mitte üle 3 trahvi. Plaan oli hea.
Esimese ringi panin hooga minema, enda arvates mõistliku tempoga, pulss oli ka hea, aga järgmistel ringidel pidin järgi andma. Mitte et oleks kangeks jäänud, aga rohkem oli hirm enese kinni tõmbamise ees. No natuke jäin kangeks ka, laskumistel ei julgenud väga lõdva jalaga enam joosta, seal olid need nii künklikud ka ja mul on hetkel mõlemad jalad sellised poolpidused (ja maa oli külmand ja kärss oli kärnas…), aga üldiselt sellist väga suremishetke polnud ja lihased käitusid väga ilusti. Kahel ringil haarasin Mihklilt (kui ma pole veel kirjutanud, siis Mihkel on meie suvine abitreener) ka joogipudeli, aga see oli üsna ebavajalik. Viimasel ringil jooksin enda arvates kiiresti, raske oli, aga jõudsin suruda küll. Nii et jooksuga olen üldkokkuvõttes rahul, oleks saanud ka natuke paremini, aga midagi halvasti ka polnud.
Laskmine oli natuke kahtlane. Esimene tiir on ilus null. Teine tiir – kaks esimest mööda, kiire mõttepaus, kolm viimast pihta. Kolmas tiir – vt teine tiir. Neljas tiir – esimene mööda, ülejäänud pihta. Mitte just päris nii nagu planeeritud. Aga hea kogemus. Tuli uuesti meelde, et 170 ja 180 pulsiga laskmine on kaks hoopis erinevat spordiala. Trennis lased 170 pulsiga nagu kulda, nüüd võistluste oli 180-ga suur probleem seda väiksest märgikest nähagi, pihta laskmisest rääkimata. Kogu tähelepanu läkski sujuvalt sihtimisele, sellised pisiasjad nagu õige asend, lõdvestus ja sujuv päästmine kippusid kuskile ajukäärude vahele ära kaduma… Iseenesest ei ole selles midagi uut, eelmisel aastal võitlesin ma sügisel põhimõtteliselt sama asjaga, siis olid küll tulemused märksa hullemad. Hea meeldetuletus ja kohe varsti saame Ramsaus seda kõrget pulssi harjutama hakata. Tegelikult ei olnud see laskmine midagi väga hullu, suve kohta täiesti keskmine.
Priit tegi ka enam-vähem korraliku võistluse. Joosta oli mõistlik, lasta ka, lihtsalt ei trehvanud, aga lootust oli, st vabalt oleks võinud mõni lask rohkem pihta minna (minu laskmine oli pigem vastupidi – vabalt oleks võinud ka rohkem trahve tulla). Hea treening igal juhul.
Laupäeva õhtul juhtus aga ka üks kurb sündmus, mind kaua ausalt teeninud telefon andis otsad, tundub et jäävalt. Tema lahkumine oli äkiline, aga samas kiire ning loodetavasti valutu – ühel hetkel kirjutasin sõnumit, teisel oli juba pilt kadunud ning enam tagasi ei tulnud. Ilmselt viin ta veel lahkamisele (võibolla saab veel elulooma?), aga eks tal oli vanust ka juba, sügisel oleks täitnud 7 aastat… Hetkel kasutan ühte Priidu vana telefoni, kusjuures Elo kasutab ühte teist Priidu vana telefoni (vist, viimati oli ta seda juuksekummiga edukalt parandanud) ja Priit ise räägib minu võidetud täitsa uue ja edava Nokiaga;) Aga niikuinii on mul telefon suurema osa ajast välja lülitatud või kuskil taskus, nii et ega ma teda eriti ei kasuta..
Selle nädala saame rahus kodus olla, aga järgmisel läheme juba Ramsausse. Ootan põnevusega!