Olen teinud ka paremaid, aga ka selgelt halvemaid sõite. Ühesõnaga, olengi oma tasemelt seal kus olen, keskmikega võin eduliselt koos punnida, aga esiots on siiski kaugel.
Rada meenutas juba neljapäeva oma – samamoodi pehme ja pudrune, natuke oli parem. Aga minu jõud sellegipoolest üle ei käinud, ma olen ikka rohkem kiirema kergema raja tüdruk, eile oli väga raske kangutamine. Suusk ei olnud ka nii ulmeliselt hea, kui laupäeval, kõigist mööda ei tuhisenud, ainult mõnest üksikust. Üritasin küll raja ääres kaasa elavate eestlaste rõõmuks kiiremini sõita, aga ei õnnestunud. Ma ei saa siiani aru, kuidas Gregorin mu lõpus kätte sai, minul oli gaas nii põhjas kui võimalik. Vist oli piiraja peal. Kõige aeglasem ma siiski ei olnud, üks neiu oli samuti kolme trahviga kohe minu taga ja Kaisa Mäkäräisest olin ka kiirem. Kõige tähtsam on naabrist parem olla!
Kusjuures eestlasi oli raja ääres päris palju. Uhke asi, seda ei ole varem juhtunud, et mõni mittetuttav välismaal võistlust vaataks. Kahju, et ma paremat võistlust ei teinud, aga mis halvasti, see uuesti.
Laskmine oli tegelikult vilets, ilm oli ideaalne, ainult päästa, aga kuidagi ei klapi. Selline kangutamine ja punnimine, ei ole mingit mõnusat laskmist. Nüüd hakkab tunda andma, et MMist alates ei ole laskmisega väga tegelenud, seni kestis veel vanast rasvast. Tõesti oli raske lasta ja ei olnud ilus laskmine ka – vedas, et ainult 3 sain, oleks ka rohkem võinud saada. Viimase tiiruga jään rahule, lõpuks suutsin ära lasta. Läksin vihaga ka, kuidas on, peab ju pihta saama! Ja saingi. Hea, et hooaeg läbi saab, mina juba olen omadega läbi.
Ja finishist otse bussile. Ma olen vist mingeid rekordeid püstitanud sellel alal. Kaks korda sellel aastal. Aga lõppkokkuvõttes jäi aega ülegi – meie lend lükati tehnilistel põhjustel edasi (arvake ära mis lennufirma) ja siis tulime läbi Stockholmi, kus ka lennuk ligi tunni hilines. Lõppkokkuvõtes oleks algse plaani järgi pidanud kuue ajal Tallinnas olema, jõudsime pool üksteist. Tahtsime parimat, välja kukkus nagu tavaliselt. Põhiline oli veel see, et kui relvi läksime ära andma, siis öeldi, et kuulge, lukud peavad eraldi kotis olema.. Äge, harutasime kohvrid lahti, lukud välja ja siis tehti “süsteem balalaika” kott lukkudele. Natuke pappi, kilekott ja ohtralt teipi. Ära andes oli küll tunne, et neid enam näe. Aga täiesti uskumatu, kõik asjad jõudsid edukalt kohale.
Nüüd on MK hooaeg läbi, Hantõsse ei viitsi keegi minna. Või nüüd juba võibolla isegi viitsiks, aga juba on hilja. Asi lihtsalt selles, et plaanis oli CISMil hästi võistelda ja see lennukiga Venemaale ja tagasi loksumine poleks hästi mõjunud. Lisaks kõigele on peatreener ka organiseerimisega nii ametis, et poleks olnud kedagi kaasa võtta. Järgmine aasta lähen, ausõna. Muidugi, kui CISM siiski jääb ära (kogu hingest loodan, et ikka toimub), siis on kahju, et ei läinud. Praegu veel ei ole, saabki Eesti Meistrivõistlustest osa võtta ja muidu kodus olla.
Kui kunagi tahtmist tuleb, kirjutan hooaja kokkuvõtte ka ära. Seniks loodan, et eestikad ja CISM ikka toimuvad.
lumi sulab
väljas on täielik kevad, linnas on lumi praktiliselt sulanud. Iseenesest tore, aga õrn hirm et kas CISM-ine välja veab. Lumi, noh.
Aga sõit oli täitsa OK tegelikult, ja kogu hooaeg väga hea!