Pärast järjekordset “ümbermaailmareisi” (kolm lendu, öö Helsingis, pool päeva Moskvas, algpunktist lõpp-punkti 32 tundi + 4 tundi ajavahet) jõudsin eile varahommikul kolmest Hantõsse. Hakkan juba vaikselt rütmi sisse elama – kui eile ärkasin kell 11, siis täna juba enne kümmet. Aga ma pole sugugi ainus, hommikusöögisaal oli padjanäoga sportlasi täis;) Eile sai tehtud kerge trenn ning täna õhtul juba selle hooaja viimane MK-individuaalstart.
CISM läks nii nagu ta läks. Ilm oli ropult soe, isegi ilma päikeseta oli +10 ning rada oli ülipehme. Laskmises otsustasin natukene liidetavaid varieerida, aga tulemuseks jäi siiski selle hooaja tavapärane 2 trahvi. Ülejäänud seltskond otsustas see-eest pihta lasta ning seega oligi koht napilt esikahekümnes. Sõit oli enam-vähem, lihtsalt ei oska sellise pudruga kiiresti sõita ja mäed andsid ka pisut tunda. Kiireimale tüdrukule oleks võinud kaotus pisut väiksem olla, aga üldiselt ma niiöelda oma selle hooaja tavapärasele sõidule oluliselt ei kaotanud. MK-ga võrreldes olid jõuvahekorrad umbes samad, keda võidan, seda võitsin, kellele kaotan, sellele kaotasin. Roland tegi muidugi hea töö.
Siin on aga tõeline talv ning hea tugev rada. Staadioni on üsna kõvasti ümber ehitatud, aga see pidi olema alles algus võrreldes sellega, mis nad järgmise aasta MMiks teevad. Rada on küllaltki raske, pärast suuremaid tõuse ei tule mitte laskumine, vaid tuleb pikalt veel siledat sõita. Tiir jätkuvalt tuuline.
Iga kord, kui ma siia sattun, jõuan ma järeldusele, et vene keelt võiks siiski pisut rohkem osata. Õnneks oli mul Moskvas “lapsehoidja”, kes mulle ühte lennujaama vastu tuli, relvaga asjad korda ajas, mind teise lennujaama viis, uuesti relvaga asjad korda ajas ning üleüldse minu eest hoolitses. Ise poleks ma elu sees aru saanud, mis seal vaja teha on… Üleüldse on Venemaal naisterahvana tore reisida – lihtsalt ei ole võimalik, et sa ise oma kotte tassima pead;)
Ma ei saa rääkimata jätta ka oma kellaseiklusest. Kontiolahtis andis kell märku, et patarei hakkab tühjaks saama. Ning sellest ajast saati pole ma sattunud ühtegi piisavalt tsiviliseeritud kohta, et uut patareid osta! Kontiolahtis elasime konkreetselt keset metsa, sealt otse laeva, laevalt otse Oslo äärelinna, kus ainsas poes ka seda patareid ei olnud. Brussonis viskas kell lõpuks pildi tasku, aga see oli niivõrd küla küla, nii et ma isegi ei lootnud. Helsingi lennujaam oli ainus lootuskiir, aga kui kõiki muid lapikuid patareisid seal müüdi, siis mulle vajalikku mitte. Põhimõtteliselt oleks ma võinud uue kella osta, aga patareid ei saa… Täna katsun jõudu Hantõ-Mansiiski kaubandusvõrguga.