21.03.2010 – Itaalia

Ajaveeb

21.03.2010 – Itaalia

Tavaliselt pesitseme me Itaalias “Süd-Tirol”-piirkonnas. Tugevad saksa mõjud, saksa keelega saab vabalt hakkama ja üleüldse ei ole olulist vahet, mis pool piiri olla – Saksa, Austria, Itaalia – üsna sama seis. Siin Aostas on aga lood hoopis teised. Siin on Itaalia.
 

 
Isegi meie hotelli nimi on Italia! Kõik algas juba Milano lennujaamas. Korraldajad olid ilusti vastas, kõik tundus tore. Ootasime mõnda aeg ei-tea-keda-veel, mingit kellaajalist vihjet ei antud. Mõningat aega istusime oma kottide otsas, kuid kuna hommikusöök hakkas päris kaugele jääma, otsustasime midagi kõhtu hankida. Vaevalt jõudsime söögijärjekorras koha sisse võtta, kui korraldaja-neiu tuli joostes: läheme ruttu ära, kõik ootavad juba teie järgi!? Egas midagi, panime minema. Tund aega sõitsime, siis tehti peatus – sööge midagi. Aega anti 10 minutit. 10 minuti pärast olime meie ainsad, kes bussi juures tagasi olid;) Teistel, sh kohalikel, läks pisut kauem. 
Aga see oli alles algus. Aostasse kohale jõudes ootas korraldajaid pealtnäha triviaalne ülesanne – anda kõigile akrediteeringud (peale meie oli seal veel mitmeid koondiseid), jaotada punt alade ja vastavalt ka külade kaupa laiali, toppida bussi ja hotelli kohale sõidutada. Aega võttis see üritus tubli 3 tundi, enne kui liikuma saime. Niipalju kui meile vihjati, oodati alguses veel inimesi, et bussi täis saaks (keda? kõik, kes pärast meid saabusid, läksid igal juhul juba varem kuhugi ära). Siis leiti, et inimesi on piisavalt ja toodi väike buss ette ning üritati meid, ameeriklasi ja soomlasi sinna sisse toppida. Meil oli vähe pagasit, suurem osa tuli bussiga Oslost, meie mahtusime ilusti. Ameeriklased oma pagasiga mahtusid ka ilusti. Soomlastest oleks mahtunud kas pagas või inimesed, aga mitte mõlemad… Siis kupatati meid bussist välja, arutati, otsustati suurema bussi kasuks ja isegi leiti see suhteliselt ruttu. Nüüd jäi aga ruumi üle ja me ootasime, et keegi veel tuleks, et ikka buss täis oleks… No õnneks keegi siiski lõpuks tuli.
Ning siis algas alles bussisõit, mis siinsetel teedel pole päris niisama kruiisimine. Ma pakun, et mittekohalikud ei keeraks iga teist kurvi välja. Samuti oli aktiivselt kasutuses signaal, et vastutulijaid selgelt vastassuunavööndis paiknevast bussist hoiatada. Tavaliselt see ei toiminud ja ma olen siiani tõsiselt üllatunud, et mõni Fiat Punto ennast bussi ninna ära ei parkinud. Brussoni ja hotelli jõudsime iseenesest heal ajal, 19:30, täpselt õhtusöögiks. Kõigest 7 tundi pärast Milanosse saabumist. Roland, kes tuli täna ajalises mõttes sama lennukiga, jõudis kohale umbes 4 ajal ehk 3 tundi kiiremini;)
Avamine jätkus eile samas vaimus. Väljareklaamitult oli tegu võimalikult lühikese tseremooniaga, millele järgneks “big pasta party” ja viimane bussi pidi lahkuma 21:30. Meie viilisime alguses kõvasti, hakkasime oma hotellist liikuma ligi kaks tundi pärast soovituslikku aega, eksisime vahepeal ära, jõudsime kohale 45 minutit pärast soovitatavat kogunemise aega ja pool tundi enne avamise algust ning seetõttu seisime kõigest 2 tundi vahelduva vihma käes. Valetan, vahepeal siiski marssisime ka;) Lubatud “big pasta party” seisnes peamiselt veinis ja saias, päris söögi saabumise ajaks olid pooled saiast kõhu täis söönud, ülejäänud pool saiale niiväga ei rõhunud. Ning kes bussile tahtis jõuda, see pidi magustoidust loobuma. Ühesõnaga korralik Itaalia õhtusöök;)
Brussoni kitsas tänavAga tegelikult on tore. Isegi siin mägedes on õues on jube palav, all Aostas näitas kraad meie saabumisel +17. Kaalun tõsiselt homme lühikeses dressis starti minekut. Brusson ise on armas mägiküla. Arvestades tänavate laiust ma täiesti mõistan, miks siin Corolla juba suur auto oleks. Meie hotelli juurde tuleb lai tänav, aga ka kaks külgkorviga mootoratast küll ei mahuks teineteisest mööduma… Muidu meenutab mulle siin väga Prantsusmaad. Muidugi, Prantsusmaast tean ma ainult Haute-Maurienne, mis on suhteliselt siin lähedal, aga siiski. Igal juhul prantsuse mõjud on juba siltideski väga ilmsed. 
 
Tänav Brussonis 
Mis homsesse võistlusesse puutub, siis kõik on kontrolli all. Rada on täpselt nii pudrune ja mittelibisev kui ilma järgi arvata võiks. Mulle meenutab see sellist sõmerat ja suure teraga mannaputru. Polentat! Nii konsistentsi, libisemisomaduste kui ka kohati värvi poolest. Lihtsat ei saa midagi olema. Rada iseenesest on üsna kerge, aga antud tingimustes sõidad isegi siledat maad hing paelaga kaelas. Kerge 1300 kõrgust paneb tiirus käe mõnusalt värisema ka… Kõige kõvemad käbid on naistest ilmselt hiinlased, kes on siin oma A-koondisega, aga on teisigi välejalgu ja teravsilmi. Meestes pakuks norrakaid eesotsas Ronnyga ning prantslaste olümpiavõitja pidavat ka homseks siia veetama…
Mina pannen homme pärast võistlust kohe minema, kolmapäeva varaöösel jõuan Hantõsse. Loodetavasti ikka jõuan, sest sellise reisi peal võib vääääga palju asju vahepeal valesti minna;) Hantõs näitab ilmateade üsna stabiilselt -7-17.

One thought on 21.03.2010 – Itaalia

  1. 80%
    Jälle kaks möödalasku. Enne, kui sa seda harjumust ei muuda, ei tule ka asjast midagi head. Kui trennis saad, saad ju ka võistlustel.

Comments are closed.