26.02.2009 – Korea muljeid

Ajaveeb

26.02.2009 – Korea muljeid

Sportlane minus ütleb, et elu sees ei lähe sinna tagasi. Pikk reis, ebameeldivad suusarajad, tuuline ja vastik tiir… Ei kutsu, ausõna, sõitke ise, kui tahate. Turist minus mõtleb, et tegelikult oleks päris huvitav veel korra minna – omapärane oli.

Eelmisel aastal mulle üldse seal ei meeldinud. Kõik oli ühtlaselt porikarva hall, räpane… Sellel aastal hakkas väikest viisi meeldima. Mõnede asjadega tundsin ennast kohe nagu kala vees. Näiteks nende põrandal elamine on minu jaoks täiesti loomulik. Väiksena ma alati ronisin kõigi oma jalgadega tooli peale ja siis kükitasin/põlvitasin seal, mille peale vanemad mult küsisid: "Äkki istud ka meile?". Hotellis olid meil muidugi täiesti toolid ja kõrged lauas olemas. Samas võis telekast/filmidest näha, et elu käibki põrandal. Ainult arvutilaua taga oli tool;)

Söök. No muidugi;) Hotellis pakuti kohalike sugemetega lääne toitu. Lääne viisil. Riis oli kolm korda päeval laual. Kimchi ka. Korra käisime kohaliku toitu söömas, see lõi ka kergelt pahviks. Üldiselt – kõike süüakse. Mererohi, mitmesugused mulle tundmatud taimed ja seened, meremolluskid… Ja vürtsidega tagasi ei hoita. See, mille kohalik hindas kergelt vürtsikaks, pani minul suu korralikult hõõguma. Samuti on päris paljud nende lihad magusad. Samas – muud magusat väga ei sööda. Tähendab, poes on ikka küpsist ja kommi ja sokolaadi, aga magustoite kui selliseid eriti ei ole. Loomulikult käib söömine üldiselt pulkadega (hotellis olid ka noas-kahvlid pakkumises). Ma sain isegi kiita, pidin osav nagu kohalik olema;) Ja tähelepanek – puidust pulkadega on märksa lihtsam süüa kui metallist pulkadega – pole nii libedad.

Image

Image

Image

Kaubandus. Turg oli täielik müstika. Käisid ringi, silmad ja suu pärani. Selliseid asju pole enne näinud ja tõenäoliselt ei näe ka. Kõikvõimalikud kalad olid põhiatraktsioon. Aga ka taimed. Ja ühes kausis ma märkasin ehtsat härjapead ligunemas. Hotellipoed, kus me käisime, olid läänelikud. Ainult asjadel oli teised nimed ja Milka sokolaadi naljalt ei olnud;)

ImageImage

Keel. Mõningate keeleteadlaste arvates on korea ja eesti keel kaugelt suguluses, kuskilt sealt Uuralite juurest pärit. Noh, teatud häälikulise ülesehituse pool võib isegi sarnane olla. Ja õ-täht on täiesti olemas. Minu arvamuse järgi olid neil muidugi pooled täishäälikud õ või midagi muud taolist. Kiri on neil geniaalne. Näeb välja nagu hieroglüüfid, aga tegelikult on häälikkiri. Ja väga loogiline ja kiiresti omandatav. Kirjapildis sarnased tähed on ka häälduselt lähedased – loogiline. Juba eelmisel aastal sain tähed peaaegu selgeks, sellel aastal juba veerisin. Omaette komöödia on see, kuidas nad ingliskeelseid sõnu omas kirjas kirjutavad. Häälduse järgi, aga on veel osad reeglid, mis kaashäälikuühendeid kõvasti piiravad, neile topitakse õ vahele või lõppu, lisaks puuduvad teatud häälikud – v ja f ning l ja r on sama märk. Ma tükk aega veerisin, enne kui sain kokku "biathlon" – põhimõtteliselt oli "ba-i-a-sõl-lon". Priit on ka nende moodi kirjutatult "põ-ri-tõ" või "põ-li-tõ";) Üldiselt sõnavara väga rikkalikuks meil ei saanud. "Gamsahamnida" ehk aitäh leidis kasutust, vahel ka tervitus ja hüvastijätt ning laulusõnadest sai "sarang" ehk armastus üsna selgeks. Numbrid ka.

Viisakus. Kummardamine käis ette-taha. Endale hakkas ka väga külge. Praegu võib vabalt juhtuda, et kui mõte uitama läheb, siis poes kummardan kassapidajale. Neil on muidugi tugevalt hierarhiline ühiskond, seega hotellitöötajad pididki meie vastu viisakad olema. Samas vanemad inimesed võisid olla küllaltki "ülbed", sest noored peavad neid austama. Aga üldiselt – abivalmid ja sõbralikud oldi. Isegi kui keelest midagi aru ei saanud, ikka kummardati ja naeratati.

Pilusilmad;) Alguses oli harjumatu, et suurem osa vastutulijaid on pisut teisest rassist. Lõpuks tundus juba valge inimene täielik anomaalia. Juba Souli lennujaamas, kus on palju välismaalasi, tundus imelik. Samuti tunduses alguses võimatu kellelgi vahet teha, lõpus olid kõik erineva näoga. Aga rahvast on seal ikkagi palju. Väga palju. Ma pole ühelgi mäel nii palju rahvast näinud, kui seal suusatamas oli. Järjekorrad on neil vist elu sama loomulik osa, kui Eestis talongiajal. Samas – tööjõupuudust ka vist väga ei ole. Igal inimesel oli oma kindel ülesanne ja midagi muud ta ei teinud. Ehk kui söögisaalis üks mees tõis saia, siis juustu ta kohe kindlasti ei toonud, rääkimata sellest, et oleks nõusid ära viinud.

Religioon. Algselt sügavalt budistlik maa, on nüüdseks kristlus kõige populaarsem. Aga traditsiooniline on siiski budism – küllaltki palju aktiivseid templeid, kus ka mungad ja nunnad elavad. Enamus tehti küll Jaapani okupatsiooni ajal maatasa, aga on nüüdseks taastatud. Väga uhked ja ilusad.
ImageImageImageImage

Arhitektuur. Linn oli hästi kirev ja hall samal ajal. Üldtaust – hall, aga suured kirevad sildid. -Hotellid on läänepärased, mõned isegi vooditega;) Paljud majad kipuvad olema eesti mõistes lobudikud, aga tundub, et selline korratus on seal normaalne. Traditsioonilist kõrgklassi elamist meile tutvustati ka, aga tänapäeval oleks selliste ehitamine vist liiga kallis, lihtsam on mingi karp püsti lüüa. Üsna andekas on nende põrandaküttesüsteem. Ahjusuu on põrandast allpool, soe õhk liigub põranda all ja korsten on kuskil hoopis eemal. Omapärane, aga andekas.
ImageImageImage

Loodus. Praegusel ajal ja mägedes meenutas küllaltki Kesk-Euroopa keskmäestikku. Tsehhi näiteks. Peamine puu oli mänd (kirjade järgi Pinus Koraiensis ehk korea mänd), mingid torkivad põõsad olid ka. Pisut kaljusid, keskmise kõrgusega mäed (1500m umbes). Palju metsa. Kus metsa või mäge polnud, olid golfiväljakuid – ka meie suusarajad kulgesid tegelikult golfiväljakul. Suvel saaks ilmselt taimestikust parema pildi. Aga peamine nali on neil puude istutamisega. Eestis istutatakse nii meetriseid puid, võibolla pisut suuremaid, aga ikkagi istikuid. Seal veetakse rahumeeli täiskasvanud viiemeetrine või suurem puu kohale ja pannakse maha. Toestatakse igast küljest ära, soovitavalt veel mitu puud omavahel ka ja ongi valmis. Huvitav, mis neil see juurdumise protsent on? Ilmselt tahetakse koheselt ka kõrghaljastust, kesse jõuab aastakümneid oodata, eksole.

Lõppkokkuvõteks – silmaring laienes kindlasti. Kunagi, kui ma olen vana, paks ja rikas, siis võiks täiesti tagasi minna. Siis juba mõnel ilusamal aastaajal ning suusaraja ja hotelli asemel rohkem kohalikku elu-olu vaadata. Seekord oli üks "ekskursioonipäev", kui hotellist välja saime, aga isegi siis oli huvitav teist kultuuri jälgida.

Praegu kohaneme eesti eluga. Lennukis oli muuhulgas täielik paanika keele osas – inglise, soome, eesti, korea? Ma kahtlustan, et ma rääkisin stjuaardessiga kõikides nendes keeltes. Korraga. Ajavahe tagasitegemine on ka aktuaalne. Õhtul viie-kuue ajal tuleb metsik uni ja öösel 3-4 ajal läheb korraks ära. Õnneks on kõik päevad nii väsitavad olnud, et otseid uneprobleeme pole. Ptui-ptui-ptui. Varsti lähen Vancouverisse (mitu tundi "õhtu" poole), sealt vahenädalaga Trondheimis edasi Hantõsse (4 tundi "hommiku" poole). Sisemine kell näitab märtsi lõpuks ilmselt aiateibaid.

Homme-ülehomme on muuhulgas ka võistlused. Lahtised Eesti Meistrivõistlused, mass ja individuaal. Keha veel väga valmis ei ole, vaim lasi ka täna trennis lamades ühe "raua", aga võita tahaks ikkagi;)

PS. väikseid pilte keeldub server hetkel näitamast, aga kui sinna pääle klõpsata, siis on suur pilt olemas.