Kuidagi läks nii, et viimasel ajal on muudkui võisteldud ja võisteldud. Kõik hakkas pihta neljapäeval Tartu jüriööjooksuga, millele järgnes reedel sama üritus Elvas, laupäev oli kummalisel kombel võistlusvaba, pühapäeval aga sai see-eest Xdreamil topelt mütatud. Täna pani kogu üritusele punkti kaitseväe füüsiline test.
Neljapäevane Tartu jüriöö oli päris mõnus. Kokku oli aetud mat-inf teaduskonna võistkond (küll ühe külalisesinejaga), kellest enamus võistlusspordiga ei tegele. Distants oli paras, 5×1,2km, jooksin
mõõdukalt kiiresti, nii et lõpp läks raskeks, aga haamrist oli asi kaugel. Kokku saavutasime auväärse 7.koha, kõrgkoolidest pääsesime viimasena pjedestaalile, aga teaduskondade mitteametlikus arvestuses olime kindlad võitjad (et mitte öelda, et ainsad;). Üldiselt kujunes see üritus pigem miniatuurseks sõprade ja sugulaste kokkutulekuks, mõlemad õelapsed oli ilusti kohal ning Kaia näiteks jõudis finishisse enne mind (see, millal ta startis, on jälle omaette jutt;). Veelkord – tore üritus oli.
Reedene Elva jüriöö oli märksa võistluslikum, intensiivsem ja lühem. Seekord oli mina külalisesinejaks Elva Suusaklubi võistkonnas, kus kaheksast liikmest kuus olid olid olümpiasportlased. Nii mina omas vahetuses kui ka kogu võistkond kokkuvõttes pidi tunnistama noorte kergejõustiklaste kiiremaid jalgu. Minu vahetus oli nii 200-300m ja ausõna, mul ei olnud variantigi. Kui ma kõvasti harjutaks, võibolla ma nii pikalt maha ei jääks, aga praeguses mittetreenitud olukorras tuli mulle naer peale, kui ma nägin, kui kiiresti siis tegelikult jooksma peaks. Ilmvõimatu. Järgmisel aastal lubas Rein meid aprilli algusest saati staadionil lõike jooksma panna.
Laupäev ei olnud tegelikult mingi puhkepäev, aga sellest päevast tuleb kohe omaette rääkida ja see jääb mõneks teiseks päevaks.
Pühapäevane Xdream oli tegelikult üsna plaaniväline, sest ma olin üsna kindel, et minu jalaga ei ole väga hea mõte metsa minna. Vähemalt mitte võistlema, niisama matkata oleks ikka võinud. Aga neljapäeval selgus, et Raidar on ka matkamisega täiesti nõus ning kuna tavapärane kolmas liige Olaf oli juba hõivatud, siis värbasime musta töö tegijaks Priidu. Korduvalt rõhutasin, et läheme rahulikult, võistlema ei hakka!
Nojah. Peaaegu, ütleks selle peale. Puzzleülesanne lõi hooga hasardi üles ja algus läks ikka võistlemiseks. Siis aga tegime paar strateegilist viga, sain paar vopsu vastu jalga ja üleüldse see liivas jooksmine/rattasõit oli kuidagi ebakindel, nii et võtsime pisut hoogu maha ja tuletasime meelde, et ei võistle. Jätsime tempo selliseks, et võisin rahulikult kaarti ja ka jalgade ette vaadata.
Kanuu läks enam-vähem, Priit tegi paraja jookstiiru ja lasi seega minul vahepeal rahulikult kaarti vaadata ning puhata. Üldiselt mulle kanuu väga ikkagi ei istu, eriti keskel olles, sest mul ei ole jalgu kuskile panna, aga seekord sain vahepeal parajalt päikest võtta, nii et polnud hullu.
Liivakottide ülesandes olin sügavalt tänulik meesvõistlejate olemasolule võistkonnas, mina vedasin ainult ühte kotikest.
Kõikse aeg ma jälgisin närviliselt kella, et kas me ikka jõuame köiele… Tõenäoliselt poleks mõni teine variant oluliselt aeglasem olnud, aga 1) trossil iga päev sõita ei saa ja 2) kui üks sõidab, siis ülejäänud puhkavad ja vaatavad kaarti. Napilt jõudsimegi ning oli tore. Selg väsis lõpuks päris ära, aga äge oli siiski. Teeks teinekordki.
Lõpuosa oli nagu vormistamine. B-raja esiots oli väga hajunud, rohkem kohtasime A-rajakaid (sealjuures sain ka Elolt riielda, et mis ma metsas teen) ja B-rajakaid erinevatel liikumisvahenditel. Kulgesime omasoodu, viga ei teinud, tempo mõõdukas. Viimane vastutuult põlluots ei olnud just kõige meeldivam ja jalad sai ka ilusti poriseks, aga lõpptulemusega võib rahule jääda. Kokkuvõttes kolmas, segade esimene. Vahed hiiglaslikud. Ütleme nii, et toorest jõudu oli seekord kasutuses vähe, sest ega ma treeninud pole. Edu võtmeks oli pisuke kavalus, veidi õnne, mõned õiged otsused ja Priit jooksuvõimelise salarelvana kanuus. Natuke rohkem aega kaarti vaadata tasus lõppkokkuvõttes ennast ilusti ära.
Jalg käitus väga viisakalt. Jooksu peal oli aegajalt ikka tunda, eriti liivas ja eriti siis, kui ratas oli vaja ka lükata-vedada. Ratast sõites ei saanud väga arugi. Kanuus ka eriti ei saanud. Eks mul oli ilusti teibitud ka ja eks ma ikka vaatasin, kuhu ma astus, kaevikujooksus näiteks eriti. Mingeid hilisemaid komplikatsioone ka ei ole esinenud. Väga hea.
Tänane päev oli selline vormistamine. Kuna ma kuulun veebruarist saati “vanemate naiste” seltskonda, siis minu normid on 52 kätekõverdust, 75 kõhulihast ning 3,2km 18:36. Mitte just väga konti murdvad, edevuse pärast tegin siiski 60-92-13:20. Joosta poleks ma ise nii kiiresti viitsinudki, aga esmakordselt selle jooksu ajaloos oli mul võimalus kasutada jänest, nii et patt oli maha jääda. Lõpuspurti ei hakanud siiski tegema ja ega poleks tulnud ka – kiiresti ei mõista ma üldse praegu joosta.
Jätkame vaikselt-väikselt hooajaks valmistumist. Ka minul on tegutsemistahe tagasi tulnud ja olen juba asunud plaane tegema ning nende elluviimise eest hoolitsema. Mõned kohad, eriti alaliidupoolsed, on veel lahtised, aga ega ettevalmistus seepärast tegemata jää.