Tuleb välja, et loll pea pole mitte ainult kehale nuhtluseks, vaid pea ise ka saab omade vitsade käest valusad nähvakad. Ei teagi, mis oleks peaga õigem tegevus, kas tuhka peale riputada või lihtsalt vastu seina taguda. See, et me kanuus 15 minti saime, oli loogiline ja andestatav, aga et terve võistkond ujumise alguspunkti võtmata jätab… Sõnu polegi vaja – 15+45 min trahvi ja 21.koht, segadest 4.
Üldiselt pole väga viga, kui võistlus põhimõtteliselt maja taga toimub. Hea küll, maja on vähe kaugemal, aga Tartumaa Tervisespordikeskus on minu “kodutiir” ehk sealne lähiümbrus on üsna tuttav. Kõik need matkarajad jms. Mis loomulikult ei ole mingi takistus vigade tegemiseks, pigem vastupidi;)
Stardist kohe hajutus. Meile see üldiselt hea uudis pole, sest meestel on kaardid ainult sellepärast, et mul varukaarti kuskilt võtta oleks;) No mitte päris nii hull, lihtsamatel juhtudel saavad ikka hakkama. Ühe mehe saatsin lihtsamale A variandile, teisega läksime jõge forsseerima. Vale valik, aga vähemalt punktile saime üsna lagipähe. Edasi oli mul pisut probleeme mõõtkava ja suunaga, sai pisut vigagi tehtud, aga jooksu lõpuosas demonstreerisime taas toorest jõudu ning olime kanuu alguseks tõusnud kuuendale positsioonile.
Kanuu oli kahtlemata kõige lahedam üleüldse. Kaks korda jäime napilt püsti, korduvalt rammisime kallast, puid ja teisi kanuusid, paar korda kaotasime mõla. Selle kõige juures oli mul suhteliselt vähe mahti kaarti jälgida ning sealt need 15 minutit tulidki – teine punkt, vale jõekäär. Lisaks võttis üks eriti tige paju minu markeri sõidu pealt endale, nii et seda varianti ka ei olnud, et natuke kontrollida ja siis hiljem märkida. Aga pole hullu, ikka juhtub. Kõige tipp oli muidugi see, kuidas me lõpus, juba lahedamas vees, kui ainult üksik toigas keset jõge püsti oli, täpselt sellele otsa sõitmine. See nõudis juba omajagu osavust. Aga nalja sai. Kanuu lõpuks ikka kuuendad.
Ratas oli see osa, kus ümbruse tundmine oli korraga kõige suurem pluss ja miinus. Üldiselt oli punktidega nii, et vaatasid ära ja siis sõitsid. Jama oli aga selles, et oled harjunud oma kindlaid marsruute jooksma/sõitma ja otseteid ei teagi. Esimesega saime kohe dünamo – Käärdi alevikus sattusime mingisse tupikusse jne. Järgmine ruuduke oli lihtne, nurga pealt oli näha “Väike-Umbjärv” ja sinna võtsin kohe suuna, seda ma ju teadsin. Loomulikult läksin sinna ringiga, lisaks oli meil veel tehnilisi probleeme, mis päädisid sellega, et kaardihoidja andis otsad ning edaspidi oli kaart hambus. Ikka olime kuuendad. Järgmist punkti enam kohe peale vaadates ei teadnud, aga natuke loogikat ja juba eelmisel etapil teadsin, kus see on. Päris seal ma isegi käinud polnud, ainult lähedal. Igal juhul lahendasime mineku hästi ja olime lipsti neljandad. Vapramäele jõudes püüdsime sõbrad Insenerehitusest ka kinni ning olimegi esikolmikukohas kinni;)
Järgmine jalgsiosa oli peamiselt A-raja luhade jälitamine, planeetide koha pealt olime suhteliselt tumbad ja tiirutasime lausa 5 ringi või noh, mina ainult ühe – segavõistkonnas olemisel on omad eelised;) Siinkohal tervitused oma astronoomiaõpetajale;) Aga nende trahvidega jäeti meid jälle neljandaks.
Järgnev ratas oli puhta tagaaed, peamiste treeningkohtade (Vapramägi, Peedu kergliiklustee, lasketiir) vahetu naabrus, milles tulenevalt oli vaja seal väikseid auringe teha. Noh, midagi väga hullu sellega ei kaasnenud ning vahetusalas ootasid meid mingipärast “Värska noored poisid” ehk Seto kuningriik ja jäid ka pärast meid sinna kopitama.
Kõik oli pidu ja pillerkaar, kolmas koht, segade esimene, lõpp ainult vormistada… Ja siis tuli Katastoof. Ma teadsin, et kõigepealt on purdepunkt. Kuni purdeni jõudmiseni. Siis läks kuidagi rahmimiseks ja riietega ja jalanõudega jantimiseks ja kõik ergutasid ka ja nii see punkt võtmata jäigi. 50% süüd võtan oma peale, mina loen kaardi ja legendi, mina olen vastutav, 20% saavad mõlemad poisid, sest nad on ka tiimis ja 10% jääb ilma peale hulkuma ehk pealtvaatajatele-asjameestele, kes tähelepanu hajutasid ja võimalik, et ka punkti varjasid. See hetk me seda veel muidugi ei teadnud seda ja olime roosad ning rõõmsad. Ulpisime mööda järve (muuseas, see on raudselt Elva parim järv, minu lemmik igal juhul), sealt lisaülesandesse, mis meenutas küll rohkem hokit ning oligi lõpp. Kolmandana kohal, hea võistlus.
15 minutit kanuu trahvi polnud ka veel hullu, langesime neljandaks, aga purdepunkti uudis võttis korra pildi mustaks. No sellist pauku ei oota. Oma viga muidugi, moe pärast kirjutasime protesti, aga ega ei uskunudki sellese. See oli umbes sama loll viga, kui laskesuusatamises valesse märki laskmine – sa võid küll kõik viis märki alla lasta, aga viis trahvi saad sa ikkagi. Pisut on nagu häbi… Tegelikult olime me tugevad, ärge protokolli uskuge;)