Hea on teada, et maailmas on ikka kõik asjad paigas ja tasakaalus. Näiteks neljapäeval parandasin oma erialase lasketest isikliku rekordit ühe punktiga, reedel ehk täna jäin omakorda hambast ilma. Väljamaa keeles: win some, lose some. Kõik on tasakaalus.
Tegelikult hakkas kõik peale juba kolmapäeval, kui Priit käis Tartus oma silmanägemist kontrollimas (120%!!!!) ja mina omakorda hambaarsti juures oma esihammast lappimas. Ei olnud hea päev: kõigepealt viskas Priit mulle autovõtmetega pea sisse augu (jah, ma olen andekas) ning õhtul hakkas üks hoopis teine hammas imelikult tunda andma. Neljapäeval läks juba kohati valuvaigistit vaja, aga mitte eriti. Lasin Elva tiirus erialase lasketest isikliku rekordi: lamades normaalne 177 ja püsti hiilgav 192, kokku 369. Käisin ka veel neljapäevakul, kus ma isegi paar korda oma hambaarsti metsas nägin, aga mitte piisavalt, et muret kurta. Tegin otsuse, et kui hommikuks pole valu üle läinud, siis helistan kohe.
No ja hommikul kella kolmveerand kuue ajal oli selge, et valu pole kuskile läinud. Sõber valuvaigisti aitas küll und pisut pikemaks venitada, aga üheksast olin ma juba toru otsas. Siinkohal tahaks tänada kella 11 patsienti, kes tulla ei saanud, nii et mina sain üsna kiirelt letti võetud.
Iseenesest oli see hammas juba vana tuttav ja sõber. Järjekorras: auk, veel suurem auk, suretamine, pooleks murdumine, poolikuks jätmine (sest muidu oleks edasi murduma jäänud ja sportlaskarjääri ajal poleks olnud mõtet seda torkida). No ja nüüd selle kena pooliku hamba all kena põletik. Lahendus: pole hammast, pole probleemi. Tuimestavate süstide tegemine meelitas ikka pisara silma – aga mõne aja pärast oli juba hea, kaks päeva vaikselt närinud valu täitsa kadunud;) Järgnes hea hulk puurimist ja ragistamist. Esimene juur tuli hõlpsalt, kuigi minu tunde järgi oli vähemalt 5cm pikk. Teise juure väljavõtmine kutsus esile kohalviibijate õudus- ja üllatushüüded. Umbes nagu siis, kui ma enne mandlite äralõikamist neid arstile näitamas käisin ning arst kohe teisest toast tudengid kutsus: “Tulge vaadake, mis SIIN on!”. Nojah, seekord oli põhjuseks elegantne mädapaun hambajuure otsas. Vähemalt oli see nüüd väljas. Kolmas juur tuli jälle hõlpsalt ning hamba asemel oligi igemes ainult auk.
Praeguseks on juba päris kõbus olla, tegelikult käisin isegi rulle sõitmas. Olgem ausad, oma osa sellel on ka ibuprofeenil, kui tuimestus ära hakkas minema, siis ma olin ikka väga hädine – ige veritses ja kogu pea valutas. Vägisi tuli mandliop meelde, aga nagu öeldud, ibuprofeen on meie sõber. Ainult lasta ikkagi ei saanud, sest kaba toetab täpselt selle hamba kohalt vastu põske ja see oli pisut valus.
Lõppkokkuvõttes hea, et niigi läks. Ilmselt oli see hammas seal niigi nagu viitsütikuga pomm ja hea, et ta nüüd plahvatada otsustas. Ma suudan mõelda mitmeid hullemaid variante, mis algavad augustilaagriga Otepääl ning Olümpiamängudega veebruaris. Nüüd on igal juhul muretu. Kolmapäevaseks laagri alguseks peaksin täiesti vinks-vonks olema.
Tänan veelkord oma hambaarsti Dianat, et ta hoole ja armastusega minu ning Priidu hambaid lapib ja seda päris tihedalt (spordijook on hammaste surm, uskuge mind).
Homme lähen Põlvasse vaatama, kuidas ülejäänud pere orienteerumise Eestikate sprinti jookseb.
Vapper ja vaimukas lugu
Selliste kannatuste otsa veel nii vaimukalt kirjutada – imetlen! Ja edu edaspidiseks!
(Muide, neist segaseks aetud turbekoodi märkidest siin kommentaarikasti all on ikka tõsiselt raske aru saada…)