+28/-46 – Laskesuusataja tagasitulek

Ajaveeb

+28/-46 – Laskesuusataja tagasitulek

Neli nädalat kukkumisest. Täna tegin esimese komplekstreeningu. Laskmist ei ole ära unustanud, vastupidi. Uisku sõitsin sõna otseses mõttes nagu vana mees – nii umbes seitsmekümnene – kangelt ja ebakindlalt. Siledal maal veel kuidagi, aga tõus käib hetkel üle jõu. Eile õppisin ära inimese kombel trepist alla mineku.
 

 
Praegu oleme Otepääl laagris, eeldatavalt laupäevani, sest pühapäeval peaks Haanjas eestikad olema. Samas, vaadates ilmaprognoosi, ei pruugi see sugugi kindel olla. Üldiselt mulle see külm üldse ei meeldi, sest ma peaks nüüd suusatamist ja laskmist koos harjutama, aga kui temperatuur langeb alla -10, siis on see juba üsna ebameeldiv ja treeningu kvaliteet kannatab.
Muuhulgas käis mul üleeile ka dopingukontroll külas, seekord siis IBU/WADA poolt ja lätlased. Korra varem on nad ka käinud ja juba siis tundusid mulle poisi nimi ja nägu kahtlaselt tuttavad. Seekord oli mul aga seljas JWOC2003 särk ja ta väga huvitatult küsis, et kas ma käisin seal või? Ühesõnaga ühendasin ära – orienteeruja muidugi, minust mõned aastad vanem, piisavalt et mina teda mäletaks, aga tema mind mitte. Protseduur iseenesest läks seekord üsna lihtsalt ja kiirelt. Nii tore, et IBU ei ole mind ära unustanud;) Ühtlasi sain ka hiljuti teada, et mulle anti eriluba startida jaanuari MK-del – kehtivat normitäitmist mul hetkel tõepoolest pole, sest detsembris ma ju ei startinud.
Jaanuari MK-dest rääkides – ega veel midagi kindlat ei ole. Oberhofis kindlasti ei sõida, Anterselvas loodan kindlasti võistelda, Ruhpolding on küsimärgi all. Kõik sõltub asjaoludest. Kui ma olen nädala lõpuks juba enam-vähem võistluskõlbulik, siis peaks hakkama vaikselt tuld andma. Tänase seisuga minust võistluslooma veel pole, sest ma olen äraütlemata koba suuskadel, aga selle nädalaga, mis ma suuskadel olen olnud, on toimunud selge areng. Jätkuvalt on seis “elame-näeme”.
Schalke Biathloni pole ma vist ise kunagi näinud, tõenäoliselt olen ma siis trennis. Aga juttude järgi on kõva üritus, möllu rohkem kui rubla eest ja ka osalejatel nalja nabani.
Olümpiale minekus pole ma ise kunagi kahelnud. Teiselt poolt, ma ei kahelnud ka selles, et ma detsemberis MK-l võistlen… Nii et kindel olen ma alles siis, kui 13. veebruar stardijoonele asun. Ja asjade seisule saan anda hinnangu, kui finishis kell kinni pannakse.
Head vana aasta lõppu!
 
Pildil esimesed arglikud uisusammud Paluküla suusarajal 24.detsembril.
24.12 Palukülas suusatamas