Kuigi Priidu poolt vaadates on majanduslik pool jätkuvalt ebakindel, hakkavad mõned asjad paika loksuma. Seljaga saame hakkama, tulevad harjutused ja muu ravi. Laskepoolt ohjab jätkuvalt Asko, peamiselt küll kaugelt, mina olen siin kohapeal tema kõrvad-silmad ning loodetavasti paar korda suve jooksul saame siiski kokku ka. Füüsilise plaani tean peamiselt mina.
Teoreetiliselt on aasta mahuks planeeritud ~700 tundi + laskmine ja võimlemine. Ideaalplaanis oleks juulis üks mägedelaager, septembris Ramsau, oktoobris mõni lumetunnel või Ramsau ja novembris juba harjunud rada: Muonio-Idre-Östersund. Pärast eelmise aasta seljanööki on kindel plaan see korralik ettevalmistus ka tulemuseks vormistada… Aga noh, hetkel on see ideaalplaan, katte otsimine alles käib.
Treeningu üldülesehituses on muutusi niipalju, et treeningtsüklid tulevad lühemad (aga jõulisemad) ning septembri lõpus on üks pikem kahenädalane nö puhketsükkel. Hüppeid ei tee (selg!). See-eest on fookuses jõuvastupidavus, eriti ülakehal, ja selle asjus on plaan ka ekspertidega nõu pidada.
Koondisega üritab Priit koos treenida nii palju kui vähegi võimalik, aga viimane sealtpoolne seisukoht seda väga ei soosi – kas kõik või mittemidagi ja sellist sõbralikku arutelu on päris raske saavutada. Aga lootus sureb viimasena. Eks ta ole, ega põhitõed sellest siiski ei muutu – kui talvel kõvad oled, siis pole kellelgi midagi öelda. Elame-näeme-treenime.
Ja mina lasin vahepeal enda ratta pihta panna ning sain selle siis uuesti kätte…