Puhkenädal, mmmm… Mõnus. Käid korra päevas trennis, siis ka mingit vere ninast välja pressimist ei toimu. Muidu on ka selline mõnus olelemine. Teisipäeval näiteks käisin Tartus ning sain hakkama ideaalse külgboksiga;), kolmapäeval jäin punktilaskmisel isiklikule rekordile vaid punktiga alla ning neljapäeval eksisin Vitipalu lohkudes ära.
Punktilaskmisega läks nii, et lamades oli tulemus tubli 95+96+93=284. Isiklik rekord on 285. Varu tegelikult veel on, aga ka arengut on olnud – kaks aastat tagasi oli 170 piir tõsine eesmärk. Püsti alustasin üsna ulmelise seeriaga – üheksa lasku kindlalt kaheksa ringis ning üks kuueke. Kahjuks kümneid vähe, nii et kõigest 86 punkti;) Rekord on 87. Järgmised kümmne lasku olid vähe rohkem laiali, seal seitsme kandis ja 76 punkti. Teise seeria ajal juba tundus, et läheb raskeks laskmine, aga viimased kümme lasku ei tulnud sugugi kehvasti välja! Kaks lasku olid 6 silma, aga ülejäänud praktiliselt ideaalsed. Hea küll, üks kaheksa oli ka veel, aga ülejäänud oli puhtalt 9-10 ringis, kokku 85. Ehk siis seeriad 86+76+85=247 ja isikliku rekordi kordamine. Kõva tulemus, näiteks juulist 2007 on mul lamades ette näidata tulemus 87+90+84, ega praegu püsti sellele palju alla ei jäägi;) Ühesõnaga kokkuvõttes kogusin 531 punkti ja jäin isiklikule rekordile alla ühe punktiga.
Ütleme nii, et sellel aastal pole alla 500 punkti lasknudki ja ega ei lase ka, sest punktilaskmise hooaeg on selleks korraks läbi. Igal juhul on puhas lasketehnika märgatavalt parenenud, seda just peamiselt püsti laskmise koha pealt. See muidugi ei tähenda, et nüüd võistlustel kõik märgid kogu aeg kukkuma peaksid. Kaugel sellest, tehniline laskeoskus on üks asi, kiirus+pulss+pinge võistlusolukorras teine asi. Hea lasketehnika on küll tarvilik võistlustel täpselt laskmiseks, aga kaugeltki mitte piisav. Ehk siit edasi tegeleme teiste komponentidega.
Eilne Vitipalu neljapäevak tuletas meelde, et orienteeruja ma enam küll ei ole. Suunataju polnud ollagi, kaugust ei osanud hoopiski hinnata ning kaart oli täiesti arusaamatu. Joosta oleks isegi jõudnud, aga see polnud jälle plaanis. Igal juhul tehnilisemates osades olin küll nagu peata kana. Oled paigas, astud kaks sammu edasi ja enam ei saa mitte midagi aru. Isegi siis, kui ma ikkagi orienteerumist treenisin, oli Vitipalu mulle üks paras pähkel, nüüd oli lihtsalt arusaamatu. 6 km rajal kulutasin aega 1:14, tervelt 8 minutit vähem kui Illipalu 9,6km rajal. Maastikul ja maastikul on vahe.
Üldist mõnusat äraolemist segab ainult http://priitjaeveli.pri.ee/20080917362/Ajaveeb/17.09.2008-Õlasaaga-vahefinish.html üks vana liiges. Just-just, parem õlg otsustas, et nüüd oleks paras aeg uuesti enda olemasolust tõsiselt märku anda. Hakkaski juba meelest ära minema. Nüüd olen ma siis üritanud peaaegu poolteist nädalat heaga, aga tuleb vist siiski kurjaga ehk süstlaga kallale minna. Paha lugu. Tippsportlase asi, aga ebameeldiv lugu ikkagi. Esialgne ultimaatiumi kuupäev on pandud 1.septemberiks, kui selleks ajaks liikuma ei saa, siis läheb süstal käiku.
Järgmisest nädalast algab järjekordne (ning õnneks selle hooaja viimane) Otepää-laager.