Ja olemegi taas Olosel. Ilm on ilus, eilsest õhtust saadik on veel lund lisaksi sadanud, nii et kehvema suusaga võib rahulikult ka pikematele ringidele minna. Kunstlumepõhjaga on 3,3km ring. Sportlasi tuleb iga päevaga juurde, täna jõudsid ka rootslased tiiru, aga see on ilmselt alles algus, nädala lõpuks on arvatavasti kaks korda rohkem rahvast…
Reis läks põhimõtteliselt hästi. Hommikul magasime sisse (tehniliselt võttes magas Priit, minu lennuk läks tund aega hiljem kui tema laev), mina pääsesin Finnairi mehaanikute streigist puhtaks ning olin juba lõuna ajal kohal, ülejäänud seltskond saabus pisut enne südaööd.Pisut harjumatu on siin alguses. Keha pole üldse külmaga harjunud! Eile näitas kraadiklaas möki juures -4, aga tiirus tahtsid sõrmed-varbad ära külmuda. Eks seal üleval oli külmem ka, lisaks selline mõnus kõle tuul… Vuhh, vastik. Lasta on ka imelik, matid on libedad ning lumi tuiskab sihikusse. Aga pihta saab isegi enam-vähem, ma kartsin hullemat. Nädala lõpuks harjub vast juba ära, siis tulevad asjad loomulikumalt.
Suusatamisega on asi lihtsam, meil on sellel aastal kõva baas all. Esimene trenn oli natuke imelik ja esimestel kiirematel sõitudel kippusis jalgu pisut kangena hoidma, aga see läks kiirelt üle.
Aga esmakordselt näevad minu silmad olukorda, kus eesti koondises on laagris naisi rohkem kui mehi! Praegu on siin viis naist (mina, Kats, Sirli – kellel oli eile muuhulgas veerand sajandi juubel, Elisabet ja Kristel) ja kolm (3) meest (2x Priit ning Indrek. Järgmisel nädalal tulevad juurde küll Roland ja Kauri, aga tüdrukutest ka Darja… No muidugi, kui U26 koondis ka juurde arvata, siis saavutavad mehed võimsa ülemvõimu. Naistel pole nagu U26 koondisel eraldi mõtet, mina olen ainus, kes sellest piirist vanem on.
Muidu oleme jätkuvalt roosad ja rõõmsad. Ja kui ajalehed kirjutavad, kes juustu ja kes vorsti kodust kaasa võttis, siis meie võtsime peamiselt moosi, õunu, küüslauku ja gramm ingverit ka. Ja shokolaadi:)