44 SAUE Eveli EST 1+3 23:32.5 +3:00.4

Ajaveeb

44 SAUE Eveli EST 1+3 23:32.5 +3:00.4

Selle sõidu võib lühidalt kokku võtta vanade eestlaste ütlusega "loll pea, palju vaeva". Kesse käskis mööda lasta. Ei, kuni teise tiiru kolmanda lasuni oli kõik väga hästi. Edasi läks see-eest üsna halvasti. Mis siis ikka, ülehomme läheme võtame veel viis korda neid tõuse.

Kus elu on kahe aastaga ikka edasi läinud! Kui siis olin olümpial ühe trahviga 47, siis olid kõik väga rahul. Nüüd, näe, oled nelja(!) trahviga 44 ja kõik, kaasaarvatud mina, tõmbavad moka viltu – halvasti läks. Eks ta ole, olen lati päris kõrgele seadnud ja kui päris aus olla, siis praegusel hetkel on kõikidel sõitudel eesmärgiks vähemalt esikakskümmend. Kolmkümmend käib ka. Heal päeval, ma tean, olen võimeline ka kümne hulka tulema. Sõidu poolest oli ka täna selline päev, aga laskmine ei andnud isegi mitte lootust. Ikaldus.

Ma pidin päris kaua mõtlema, enne kui meelde tuli, kuna ma viimati sprindis neli trahvi lasin. Talvel ei ole tükil ajal lasknud, eelmine talv kindlasti mitte, isegi mitte üleeelmine vist. Suvel lasin EMV sprindis rullilt 2+2 ja muudel võistlusmaadel olen ühes tiiruski neli mööda lasknud. Häda minuga. Täna oleks olnud hea võimalus… Oleks-poleks. Lühidalt olid lood nii, et lamades keerutas tuul. Pealelaskmise ajal puhus kõvasti vasakult, võistluse ajal tiiru tulles olid lipud täitsa rippu. Tegin kaks paremale, lasin esimese pihta (napilt vasakul pihtas), teise mööda (napilt vasakul möödas) ja viimased kolm lasin veaga sihtides enam-vähem keskele. Loo moraal – tuul mõjutab siin väga palju, aga hea et niigi läks. Üldiselt ei tunne ma ennast veaga sihtides väga kindlalt, kunagi ei tea, kas teed liiga suure või väikse hea. Aga kõik oli veel kontrolli all. Püsti oli kuni kolmanda lasuni kõik väga hästi. Kolmas lask oli selline, et tunde järgi oleks pidanud kukkuma, aga oh üllatust! märk jäi mustaks. Ilmselt see viis pisut rivist välja ja kaks viimast ka kiiresti mööda. Arvake nüüd ära, kas ma olin pettunud või jaa.

Sõita oli selle raja kohta hea. Jätkuvalt mulle need tõusud üldsekohemitte ei meeldi ja sõita ma neid ei jõua, aga tegelikult olin tubli. Esimene ring andsin mõnuga minna. Suusk oli ka üsna hea lennuk, ühest norrakast, kes oma kolmandal ringil oli, sõitsin laskumisel nii mööda, et oli kohe sõidetud. Pakuks 10 sek ühe laskumisega. Etteruttavalt – suusk läkski vaikselt järjest kehvemaks. Teine ring oli mul hea tempotegija Flatlandi näol. Suusk oli tal ka üsna sama, mul oli nõksa parem võib-olla. Sõitsime päris reipa tempoga, kuigi mõlemal esines raskeid hetki. Tõusud olid pikad-pikad… Suurel laskumisel jäi meile ette väike Jonsson, kes minust loomulikult suurem on, aga sellegipoolest mäest alla sõita ei mõista. Õnneks ta väga kahtlasi liigutusi ei teinud ja sõitsime tast õnnelikult mööda. Sinnamaani oli võistlus läinud väga hästi.

Ja siis see õnnetu tiir… Trahviringe sõitsin ma täitsa aegluubis, raja esimest otsa samamoodi. Ei suutnud endale kuidagi meenutada, mida ma seal teen ja miks ma peaks kiiresti sõitma, kui mul niigi halb olla on ja üleüldse, sellise laskmisega ma jään niikuinii viimaseks. Või vähemalt peaaegu viimaseks ja ausalt ei ole olulist vahet, kas olla 40, 50 või 60. Ise olin pigem valmis kohaks 50 või 60. Viimasel tõusul, kui minu taga sõitjaid hirmsalt ergutati ja eest ka Meelis paar toetavat sõna ütles, tuli elu- ja võitlusvaim sisse tagasi ning lõpu ma jälle ladusin. Nojah, eks pool ringi oli tirri ka juba lastud, mis siis viga keevitada. Alles mingi aeg pärast võistlust tuli meelde, et tegelikult oleks võinud kiiresti sõita küll, oleks jälituses väiksem vahe vaja eest kinni võtta. Aga sellel hetkel oli pettumus üle.

Lõppkoht ei ole tegelikult paha, kaotus küll pool päeva, aga pole hullu. Lihtsalt selline tulemus ei rahulda enam kuidagi. Esimesed kaks ringi olid väga head, mõlemal juhul 23. ringiaeg. Ilus. Viimasel ringil ma kaotasin esimese kilomeetriga vist 30 sekundit, Priit juba kodus mõtles, et ma kukkusin. Moraalselt kukkusin, moraalselt. Kokku 31. sõiduaeg, 1:38 Neunerile, normaalsetele inimestele umbes 1:15. Enam-vähem, sellel aastal pole ma eriti tihti kiiremini sõitnud. Paha poiss "oleks" lubab veel heietada, et kui oleks vaja olnud, oleks viimase ringi ka pannud…

Nüüd on hea vähemalt see, et stardin jälituses sellises seltskonnas, kus võin ennast kõvaks sõidutädiks lugeda;) On, keda eest püüda. Punktikoht pole üldse kaugel, ainult 30 sekundit. See ei ole palju. Rajal hakkab muidugi nalja saama, sest rada on väga ränk. Täpselt samad tõusud kui kahepoolesel, ainult kahe tõusu vaheline puhkeaeg on lühem. Ja nii viis korda. Mis seal ikka, parem jalg vasaku jala ette, vasak jalg parema jala ette. Sellise ringi peal pole mingi kunst minutit kaotada. Või kaks, mõlemal tõusul üks. Aga vaatame. Kui Neuner välja jätta, siis on kõigil raske. Mina igal juhul lähen võitlema, ainult laskmisega on vaja kuidagi hakkama saada. Nutame ja saame. Võtame eesmärgiks teha vähem trahviringe kui täna.

Tahtmine on tugev, väga tugev. Andke ainult võistlusi. MK-hooaja lõpuni on jäänud seitse starti.

Täna viimaseks jäänud Rootsi tütarlaps oli üldiselt tuntud selle poolest, et ta mööda ei lase. Täna lasi 5+3. Ja mina mõtlesin, et minul oli halb päev…

3 thoughts on 44 SAUE Eveli EST 1+3 23:32.5 +3:00.4

  1. juhtub ikka halvemaid päevi olema:) Ära heida meelt! hästi laskes võib sellel hooajal veel mitmeid kõrgeid kohti saavutada:P

  2. Korealased
    Mis nende korealastega juhtus? Nii meeste kui naiste sõidus said mitmed disklahvi…

    Edukat jälitust!!!

  3. korealased
    mulle tundub, et asi on selles, et ametlikult on neil IBU poolt ainult üks stardikoht, ülejäänud lastakse niisama, pulli pärast väljaspool arvestust startida

Comments are closed.