5 SAUE Eveli EST 0+0+1+0 1 46:58.0 +1:30.3

Suur osa, mis mul öelda oleks, on juba kõik lehed ära kirjutanud. Olen rahul, viiendat kohta ei oleks sellel hooajal küll oodanud. Laskmine väga hea, sõit väga hea, suusad väga head, enesetunne väga hea, rada väga hea, koht väga hea.

Rajal oli tore sõita. Mul on Martina Glagowiga see aasta hea koostöö. Üsna mitu võistlust oleme koos suusatanud. Eile ka 3 ringi, minu esimesed, tema viimased. Üleüldse oli rajal palju rahvast, kes kõik sõitsid minu arvates üsna kiiresti. Näiteks lätlane Gerda Krumina, keda nägin ees kaks ringi ja tee või tina, ei saa kätte. Viimasel ringil õnneks sain mööda. Gerda tegi muidugi kõva sõidu, lasi kolm tiiru nulliga, neljandas kahjuks 3, aga ikkagi hea sõit ja 47. koht. Nii et rajal ma mõtlesin, et sõidan keskmiselt. Väga hea, et poisid rajal infot ei andnud, muidu oleks ma tiirus suurest erutusest hakanud valet märki laskma. Viimasel ringil, kui teatati, et viies ka kindlasti kümne hulgas, oli sõidutahet küll ja veel. Oleks äärepealt isegi kukkunud: viimase tõusu lõpus sain 2 tütarlast kätte, tsehh Magda Rezlerova ja keegi veel. Laskumise lõpus hakkas tsehh tundmatust suusatajast mööduma, aga jama oli selles, et mina tulin tagalt hirmsa hooga ja põhimõtteliselt sõitsin neile sisse. Keppide tallumine, suur segadus, koperdamine. Järgmise laskumise algus oli üsna sama, aga enne lõpusirget sain ikka mööda nendest.
Distantsil on üldse rajal üsna palju rahvast, esiteks tekivad pundid ja teiseks sõidetakse ühte ringi viis korda. Mõnes kohas on rada üsna kitsas ja siis tuleb möödumisel üsna julm olla. Tunnistan ausalt – tallun ilma igasuguste süümepiinadeta teiste keppidel ja suuskadel. Oma viga, kui ennast piisavalt koomale ei tõmba. Samas ma ei ole väga kuri, kui keegi minu keppidel tallub, ikka juhtub. Aga pundis on tegelikult tore sõita. On keda püüda, kellest mööda minna ja kellest mitte maha jääda. Põnev.
Laskmisest. Esimene tiir  – ideaalne. Teine tiir – ideaalne. Kolmas tiir – suur koba. Iseenesest oli laskmine ilus, hea tihedus, 5 lasku praktiliselt ühte kohta, aga see koht ei olnud mitte keskel. Esimene oli kindel trahv, aga õnneks võttis paar gabariiti ära (gabariit on selline lask, et pool kuuli see, pool väljas, ja on õnne küsimus, kas märk kukub või mitte). Nii et põhimõtteliselt läks hästi, et ainult üks trahv oli. Ilmselt oli väike asendiviga. Viimane tiir. Juba enne tiiru mõtlen mitut asja. Kõigepealt, et isegi kui ma kõik mööda lasen, tuleb kokku 6 trahvi. Sama mis Östersundis. Normaalne. Ja mõne ikka trehvab pihta, nii et põhimõtteliselt üle nelja trahvi ei saa, mis nelja tiiru peale polegi nii väga paha. Siis mõtlen, et tegelikult võiks jälituse vigade paranduse teha ja vahelduseks viimases tiirus pihta lasta. Selge pilt, lasen ära, väristama ei hakka. Ja tuligi välja! Lasin üsna kiiresti, nii et polnud väga palju aega mõelda. Ilus oli pärast märki vaadata, lausa rõõm.
Viimasel ringil polnud muud, kui sõitu panna. Kati Wilhelm vajus siiski eest ära, ei jõudnud järgi hoida, aga tahtmist oli küll. Kohe tahtsin kiiresti sõita. Rain, Jaan ja Hillar olid ka raja ääres karjumas, minu arvates oli iga nurga peal keegi. Finishis oli tabloole vaadates uhke tunne.
Aga kõige rohkem oli ikkagi naljakas. Ei osanud midagi peale hakata. Tavaliselt viid oma träni määrdeboksi ära, sõidad natuke peale, vahetad riided, käid netis ja siis lähed koju ära. Nüüd oli aga korraga mingi lilletseremoonia, mida ei tohtinud maha magada. Ei osanud midagi peale hakata. Natuke ikka sõitsin lõdvestuseks, aga kogu aeg passisin peale, ega võistlus läbi ei ole juba. Autasustamisel oli ka maru naljakas. Khvostenkol, Jonssonil ja Semerenkol oli ilmselt ka, täiesti uued näod olid esikaheksas. Muuseas, Jonsson peaks olema minuga sama vana ja Semerenko kahekümnene. Noorte päev. Suurtel ässadel (Henkel, Glagow, Olofsson) võis ka naljakas olla selliste päkapikkude hulgas.
Lilletseremoonial anti lilled. Päris täpselt ei teadnud, kuhu astuda ja mida teha, aga üritasin teiste järgi teha. Ässad olid sõbralikud, soovisid õnne ja puha. Nii nunnu! Päris autasustamine tuleb laupäeval. Seal jälle ei tea, kuidas olla. Jälle nalja nabani. Aga põhiasjast ka – auhinnarahast. SL Õhtulehele ütlesin, et 1600 miinus maksud, aga tegelikult oli 2000 miinus maksud, nii et kätte 1600 eurot. Pole paha. Sealt läheb mingi osa kindlasti tiimile – määrdemehed on selle küll ära teeninud, suusad on väga head olnud.

MK viies koht. Väga tore. Madshusi mees tuli täna küsima, et kas sul midagi vaja on, suuski, saapaid, jne. Mis nii viga! Kas nüüd hakkabki nii olema? Põhimõtteliselt oleksin rahul, kui ülejäänud hooajal, eriti MMil, tuleks veel mõned esikolmekümne sõidud. Madalad eesmärgid? Ärge laske ennast petta, oma südames ma lähen igat võistlust ära võitma, aga olgem ehteestlaslikult tagasihoidlikud. Ja lisaks on eesmärk selline asi, mille täitumine on hea, normaalne. Siis on kõik korras, rahuldav, keskmine. Olen esikahekümnes, on väga hea. Esikümme – super. Lõppude lõpuks on vaja lihtsalt oma sõit ära teha ja pihta lasta, küll see koht tuleb siis hetketasemele vastav.

Homsest sõidust – esimene grupp! Laskesuusas saavad esimesse gruppi ainult MK 30 esimest. Päris uhke. Muidu – mis siin ikka, proovime lasta ja sõita, nii lihtne ongi. Tagne ka homme stardis, teine grupp ilmselt.

Poistel täna väga hästi ei läinud… Trahve palju, sõit aeglane. Jama. Hea on see, et paremaks saab kõvasti minna.

Praegu ei jõua rohkem kirjutada. Just helistas Postimees, teevad persooniloo. Ärge kõike uskuge, mis kirjutatakse, ega need ajakirjanikud mind ju tegelikult ei tunne:D Tõlgendavad mõnda ütlust pisut teisiti. Aga pole hullu, eks me kõik tahame ju ikka parimat, isegi ajakirjanikud;) Mina olen nende sõber.