5.12.2009 – Pikk haige lugu

Ajaveeb

5.12.2009 – Pikk haige lugu

Kuna mul praegu niikuinii midagi tarka teha ei ole, kirjutan siis pikemalt sellest, kuidas teisipäeval taevas alla kukkus. Luban verd, higi ja pisaraid, aga hoiatan pika ning segase jutu eest.
 

 
Östersundi suusakeskus, 01.12 ~13:00-15:45 
 
Tundsin ennast hästi. Ametlikul treeningul on minu jaoks juba välja kujunenud oma rutiin – alguses teen “treeningu” ära, st tutvun rajaga, mõtlen homse sõidu läbi, kiirendan pisut ja lasen 4 seeriat; seejärel testin suuski. Treeningu osa läks kõik hästi. Trenni ainsaks trahviks jäi trenni esimene lask ning ka suusarajal tundus, et jõuan mäest üles minna küll. Suusatestiks oli Jaan peamiselt vanad “viiulid” välja valinud, mõned uued ka, kokku 6 paari. Kahe paariga olin ära sõitnud, panin jalga kolmanda ja tõukasin ennast mäest alla.
Edasi käis kõik väga kiirelt. Mälupildid on umbes sellised: parem suusk kihutab minu ees mäest alla; parem jalg maha; hirmus ragin; külili maas; hirmus valu; ulgumine. Moldova treener märkas vist esimesena, et midagi on mäda ja tema mind sealt ära päästiski. Võttis saapa jalast ära, panin lund jala peale, võttis mind sülle ja hakkas staadioni poole jooksma. Mina ikka nutsin, ma ise arvan, et rohkem ehmatusest kui valust. Mingi hetk tuli appi üks ski-doo mees, aga sellega sõitsin vast sada meetrit, siis sai lumi otsa. Sealt edasi jälle Moldova treener.
Staadionihoones tekitasin kiirelt paanika. Kus on arstid, mis juhtus? Hillar võlus kiirelt välja lätlaste arsti, kes meid varemgi aidanud on. Tema ja ühe IBU mehe juhtimisel tõmmati mu jalale kiirelt elastik ümber, pandi kilekotiga lumi ja veel üks kiht elastikut. Edasi jätkus segadus. Kus on arstibrigaad? Miks ametlikul treeningul pole kiirabi kohal? Kas keegi on kiirabisse helistanud? Mina ikka nutsin, nüüd vist juba kõige rohkem selle pärast, et homne võistlus tõenäoliselt ära jääb. Möödakäijad üritasid lohutada. Mõjus vastupidiselt.
Umbes poole tunni pärast tuli kiirabi. Katsus varbad, küsis kas liiguvad. Liikusid. Järgnes elu esimene sõit kanderaamil ja kiirabiautos. Õues vaatasid Kadri ja Elisabeth mind sellise ehmunud näoga, et naer tuli peale;) Parameedik oli tore poiss, rääkis ilusti inglise keelt. Etteruttavalt võin öelda, et kogu oma haiglaseikluse ajal kohtasin ühte rootslast, kes ei rääkinud perfektset inglise keelt. Selleks ajaks ma enam ei nutnud, vähemalt niikaua, kuni parameedik küsis, kas ma oleks pidanud homme startima. Siis läks jälle natuke käest ära.
 
Östersundi haigla, ~16:00-20:00 
 
Haiglas tõsteti mind järgmisesse voodisse ja pandi mulle üks sobiva kujuga pehme legoklots jala alla. Etteruttavalt – Eestis otsiti samasuguse otstarbega jubinat tükk aega mööda haiglat taga ja ka siis oli see mõnevõrra primitiivsem, Rootsis oli selliseid ja teistsugused tükke kiirabi sissetuleku ukse juures lademetes. Edasi sõidutati mind palatisse, öeldi, et varsti tuleb õde või arst ja sooviti head paranemist. Seal palatis ühinesid minuga ka üks staadioni met-tiimi vabatahtlik õde, kes minu eest hoolitsemise oli oma õlule võtnud ning Hillar ja Helvis.
Järgnes ootamine. Julgelt tund aega ootasime, et üldse keegi tuleks. Minu varbad läksid järjekindlalt lillamaks ja külmemaks – jalg ilmselt paistetas elastiku all ja veri hakkas vaikselt kinni jääma. Igal juhul hakkas ka pisut valutama. Ühel hetkel tuli õde ja päästis mu jala lahti. Ei olnudki väga paistes ja ei valutanudki eriti. Kui just liigutama ei kippunud. Ootasime veel. Tuli arst, katsus, väänas, tegi haiget ja saatis röntgenisse. Röntgenis ootasime jälle pool tundi või nii, täitus kaks tundi haiglas. Piltide tegemine läks kiiresti ja valutult. 
Tagantjärgi mõeldes olid need tunnid parimad. Jalg ei valutanud, meeleolu oli küllalt hea, sai teha lolle nalju. Lootus oli veel üleval. Vaikselt lootsin laupäeval ikka stardis olla. Ainult igavus tahtis moraali murda.
Pärast röntgenit viidi mind otse kipsituppa. See ei tõatanud eriti head, aga ikka lootisid, et vast ei ole hullu, võibolla pannakse mõneks päevaks kipsi ja üleüldse ei tähenda kipsituba tingimata seda, et seal PEAB kipsi panema. Siis astus sisse arst ja purustas kõik minu lootused. “Fracture” ja “plaster”. Kui kauaks? “Six weeks”. Esimese hooga keeldus mõistus seda aksepteerimast. Siis kukkus taevas alla. Kuus nädalat – see on üle kuu! Ma ei ole kindel, kas mittesportlased mõistavad seda tunnet, kui sulle keset võistlushooaega või õigemini vahetult enne selle algust tehakse teatavaks, et nüüd oled kuus nädalat kipsis. Taevas kukkus alla. Siiamaani on sellest raske kirjutada. Sel hetkel oli ainus mõistlik kaitsemehhanism üleüldse mitte millelegi mõelda. Lihtsalt tekk üle pea tõmmata ja MITTE MÕELDA. Sest ühtegi head või positiivset mõtet ei olnud kuskilt võtta. 7 kuud tööd, hea vorm ja võistlusootus asendusid 6 nädala kipsi, valude ja masendusega.
Edasisest on mul taas lünklikud mälestused, sest mõttetegevus oli blokeeritud. Viidi kuskile teise tuppa, kutsuti üks teine arst konsultatsiooniks, helistati igale poole. Mina olin teki all ja lugesin laeruute ja muid selliseid asju. Kui mõtlema hakkasin, siis nutsin. Kahjuks oli vaja mõelda iga kord, kui keegi midagi küsis või selgitas. Hea oli see, et aeg polnud enam probleem, igavust ei olnud… Erinevaid variante kaaludes jõuti lahendini, et praegu pannakse jalg kipsi, järgmine päev sõidan Eestisse ja ülejärgmisel päeval Mardna opereerib. Kipsi polnud mulle ka kunagi varem pandud, see oli huvitav ning üleüldse olin selleks ajaks mingi õrna emotsionaalse tasakaalu saavutanud. Ehk siis kips, tromboosivastane süst, paberid ja plaadi peal röntgenipildid, kargud ja haiglast minema. Kell oli kaheksa läbi, haiglas olime üle nelja tunni.
Östersund Fröso Park, 01-02.12
 
Õhtu oli küllalt raske. Leitud emotsionaalse tasakaalu säilitamine nõudis suurt jõupingutust ja ei õnnestunud mitte alati. Lolle nalju paraolümpia teemal olin võimeline juba tegema ja faktide edastamisega sain ka hakkama. Karkudega toimetamine nõudis harjutamist. Priit ei olnud päris kindel, mida minuga peale hakata, kaldun arvama, et temal oli selleks ajaks suurem paanika kui minul.
Öösel olulist magamist ei toimunud. Kips segas, aga kõige rohkem siiski mõtted. Poole seitsmest loobusin magamise teesklemisest ja kooserdasin pisut ringi. Üritasin Priitu mitte üles ajada. Selgus, et kipsi ja karkudega on nii mõnigi ülesanne üsna keeruline. Näiteks uste avamine. Näiteks hambapesu. Sööma minek võttis naha märjaks ja poolel teel tuli tahtmine puhata. Söögi võtmine oli praktiliselt võimatu. Hillar aitas ja mõned reisid suutsin teha ka ühe karguga hüpates, taldrik teises käes. Samas joogiga päris nii ei hüppa ja üleüldse see põrutamine tegi pisut haiget ka. 
 
Reisimine (Östersund-Stockholm-Tallinn), 02.12, ~11:00-17:00
 
Asjade pakkimine oli samuti üsna keeruline, aga Priit aitas. Östersundi lennujaama check-in oli keeruline, turvakontroll samuti. Ütleme nii, et kargud ja relvakohver ei sobi kohe kuidagi kokku. Lihtsalt ei ole võimalik korraga kohvrit käes hoida ja karkudega edasi liikuda. Hillar oli mul õnneks pakikandja, kes mind igalt poolt läbi aitas ja Stockis pidid mindi juba uued abilised ootama. Aga siiani ei saa ma aru, kuidas nad karkudega lennukisse lubavad. Mina küll ei lubaks. Aga mis mina ka tean.
Östersund-Arlanda lend läks hästi. Arlanda lennujaamas tegin esimese trenni pärast kukkumist – 40 minutit karkudega lennujaama ühest otsast teise. Oleks ma teadnud, et nii pikk maa on, ma oleks kohe gate’i juurde endale transporti jõudnud. Aga kogu aeg tundus, et kohe jõuan kohale ja nii see pool tundi läkski. Nahk oli mäng, käed väsinud, keel vestil. Kui kolmveerand teest oli läbitud, andis osa koormast emale, kes oli käinud hiidlastega B7 kohtumisel Ölandil ja tuli nüüd samale lennukile. Sellegipoolest oli minu arvates see katsumus märksa raskem kasvõi kahetunnisest suusatrennist.
Tallinna lennujaamas selgus, et kuigi mu spordikott jõudis ilusti kohale, suudeti mu relv kuskile ära kaotada. Kiire paberite täitimine ja siis juba hüpates kaamerate ette. Meedia suur tähelepanu tuli mulle endale küll üllatusena. Ilmselt on käes hapukurgihooaeg ja mina lihtsalt niivõrd ilus, et kõik tahavad minust pilti teha;) Mina ise teiselt poolt ei tahaks sellises viletsas seisus väga pildi peale jääda. No ja siis ongi nii, et kui keegi viisakalt küsib, siis ma ütlen, et ei tahaks väga pilti, aga kui keegi juba kohale tuleb, ega ma siis keelama ei saa ka päris hakata. Nüüdseks on asi vist pisut maha rahunenud ja ei tule iga poole tunni tagant uudiseid, kuidas ma saabun Eestisse, lähen haiglasse, lähen operatsioonile, tulen operatsioonilt, lähen koju jne.
 
Magdaleena haigla, 02-04.12 
 
Tallinnas võttis Priidu vend Veikko mind oma hoolde ja juba samal õhtul läksin haiglasse. Kaunilt kaunistatus Rootsi kips võeti maha, olevat hea kips olnud. Juba harjumuspärane koostis elastik ja jää asemel. Peale sünni ja mandliopi pole mul rohkem põhjust olnud pikemat aega haiglas olla. Ütleme nii, et mõnes mõttes oli isegi hea. Rahulik. Samas lõpus läks pisut juba liiga rahulikuks. Ma ei jõudnud enam nii palju magada ja telekat vaadata ja lugeda ja pleierit kuulata. Telefoni aku hakkas ka tühjaks saama ja arvuti jäi Priidule, nii et infosulg oli päris korralik. Suhteliselt tüütu.
Neljapäeva lõunal viidi lõpuks ometi opile. Vähemalt mingi tegevus! Kohalik tuimestus või õigemini regionaalne anesteesia tegi parema jala päris tundetuks. Kõige naljakam oli see, et jala asendit ise enam ei tajunud, kuigi tegelikult olid võib-olla võimeline veel liigutama… Mingit rahustit andsid ka, uni kippus hirmsasti peale, aga ma hoidsin ennast ikka üleval. Kahjuks midagi ei näinud, sest esiteks olin ma kõhuli ja teiseks oli riie ees. Puhas pettumus. Eks ma siis jälgisin oma pulssi ja vererõhku ekraani peal (pulss u 50, vererõhk 120/60) ning üritasin ära arvata, mis nüüd tehakse. Sikutamised ja väänamised tundisin ära. Puurimise vibratsiooni tundsin teises jalas. Puuri häält kuulsin ka. Üldiselt põnevam kui niisama toas lamatisi saada, aga ei midagi põrutavat. Pärast pandi jalg poolenisti kipsi tagasi.
Pärast oppi jälgimises ootasin, kuni jalad tundlikuse tagasi saavad ning ajasin õdesid ja aparaate oma pulsiga hulluks. No kippus vahel alla 40 minema, aga aparaadi arvates on seda selgelt vähe ja see hakkas karjuma. Õed olid ka alguses kahtleval seisukohal, aga kui ma ütlesin, et 45 on igati normaalne, siis võeti aparaadilt lihtsalt hääl maha. 
Tagasi oma palatis jätkasin lamatiste saamist. Õhtul läks tuimestus ära ja jalg hakkas pisut valutama, siis sain ka süsti. Öösel magasin üldiselt hästi, ainult et on tekkinud komme hüppamist unes näha. Ehk siis näed mingit oja, hakkad üle hüppama, teed päkkadega ilus tõuke – ja ärkad valu peale üles. Alateadvus tahab ilmselt jalga liigutada ja eks ta siis unes liigutab. Üsna häiriv. Eriti siis, kui see juhtub hommikul kuue ajal ning pärast enam magama ei jää… See-eest tukkusin pärast päeval vägagi edukalt – kuni järjekordse hüppeunenäoni.
Reede lõunaks oli mul üsna villand sellest haiglast ja ainult hea meel, et välja sai. Tagasi inimeste sekka! Ja muidugi arvutisse;) Samas oli haiglas mõne võrra mugavam, toodi söök ette, toodi jääkotid jala peale jne. Kodus pean ise märksa rohkem ringi tatsama. Ma hea meelega tatsan, aga püsti tõusmise hetked on ebameeldivad, jalg hakkab vastikult pakitsema. Pärast mõnda aega ringi koperdamist läheb paremaks.
Haiglas toimis mulle väga effektiivselt ka dieediprogramm. Kolmapäeva hommikul sõin Östersundis normaalse hommikusöögi ja enne lennukit natuke šokolaadi ning ühe õuna. Stockholmis sain ema käes ühe pirni ja pool liitrit mahla. Õhtul sain haiglas ühe saiakese, klaasi teed ja väikse jogurti. Järgmisel hommikul ehk enne oppi mulle süüa ei antud, kella nelja paiku sain suppi ja võileiba. Õhtul tee ja saiake. Ning ka järgmisel hommikul ma lihtsalt ei suutnud süüa. Maitseb hästi, aga lihtsalt ei saa, paha hakkab. Sama nali kestab siiani. Juua võin, söögiisu küll ei ole. Eks ma siis joon mahla. Energiapuudust ei karda, niikuinii ma peamiselt leban.
Praegune seis 
 
Tänase päeva olen peamiselt suusatamist vaadanud. Valus on vaadata. Ebaloomulik. Kats tegi korraliku võistluse ja silmad peas.
Ülehomne on veel lebotamine, esmaspäeva pärastlõunal võetakse kips maha ning kui vähegi kannatab, lähen esimest korda vette. Edasisi plaane pikalt ei tee, vaatame päev korraga. Kiirustame aeglaselt, loodame parimat. Täna proovin teha mõningaid kergemaid jõuharjutusi kätele ja kõhule ja seljale jne.
Mõnest asjast eraldi
  • Suusaklambrist. Mul on Rottefella süsteem. Selle süsteemi puhul on olemas võimalus, et kui klambri vahele jääb lund, siis klamber ei sulgu korralikult ja võib jalast tulla. Katsil oli näiteks Ramsaus sama asi http://kadrilehtla.wordpress.com/2009/10/08/veel-veidi-suve/ . Tundub, et klamber on kinni ja suusk ilusti jalas. Paremal juhul lähed kohapealt ühe suusaga minema. Halvemal ehk minul juhul püsib saabas mõnda aega klambri küljes, et siis kõige ebasobivamal hetkel ära tulla. Imelik on see, et ei olnud nagu selline ilm, kus lumi kipub klambrisse minema ja üleüldse, ma ei saa ise ka aru, kuidas nii läks.
  • Kipsist ja karkudest. Ise ka ei uskunud, kui raske ja keeruline on karkudega toimetada. Esimesed 10 sammu pole midagi, aga vähegi pikem maa võtab naha märjaks ja käed kangeks. Ja peopesad valusaks. Rääkimata sellest, et käte ja jalgadega ei saa midagi korraga teha. Kui midagi on käes, siis järelikult seisad või istud. Kui liigud, siis midagi käes olla ei saa. Selline lihtne ülesanne nagu jogurtipaki laua pealt külmkappi viimine (võta jogurt, pane külmkappi, tule tagasi) on äärmiselt keeruline tegevuste jada – upita ennast kuidagi jogurtini, pane jogurt laua äärele, otsi kargud, pane kargud valmis, võta joguripakk hammaste vahele, karguta külmkapini, pane kargud nii kõrvale, et need maha ei kukuks, ava külmkapp, pane jogurt külmkappi, ära kaota tasakaalu, pane külmkapp kinni, ära kaota tasakaalu, otsi kargud, komberda tagasi, pane kargud nii ära, et need ei kukuks, istu maha. Nüüdseks olen teinud läbi arengu ja suudan juba üht-teist koos karkude käes kanda. Aga ettevaatlikult. Suured taskud on suureks abiks. Samuti on kipsiga pesemine keeruline, aga saame hakkama.

One thought on 5.12.2009 – Pikk haige lugu

  1. arvamus
    Tagantjärgi miskit positiivset otsides siis esiteks, Moldova treeneril ja teistel headel, Sind vedanud inimestel vedas, et tegemist oli 50- mitte 80+ kilose sportlasega.
    Teiseks, nii palju kui ma meediast Sinust tehtud pilte, õnnetusejärgsed nende hulgas, olen näinud, siis kõik on peris ilusad.

Comments are closed.