7 päeva kukkumisest, 67 päeva olümpiani. Hetkeseis – on ka paremaid päevi olnud. Kips on maas, haav on paranemas, aga mitte paranenud, jalg on paistes ja vahelduva eduga tuikab. Kaks korda olen käinud vees võimlemas.
Meeleolu ei ole just ülemäära positiivne. Jah, ma saan hakkama ja töötan kogu hingest paranemise nimel, aga alles nüüd hakkab väikest viisi kohale jõudma, kui suur töö mind ees ootab. Pole varasemat kogemust ja siis ikka loodad ei-tea-mida. Rootsis enne röntgenit mõtlesid, et pole vast hullu, tõmbame kõvasti teibiga kinni ja laupäeval olen stardis. Siis tulid röntgenipildid ja arstitädi 6 nädalase kipsi jutuga. Nüüd lootsid, et kui kips maha võetakse, siis on jalg juba nagu päris, ainult luu nõuab kokku kasvamiseks mõnda aega. Esimene treening ja päev kipsita näitasid, et tõenäoliselt läheb veel nädal, enne kui jalg inimese moodi välja näeb ja haav valu ei tee…Kuidas kõik nii valesti läks? Ma peaks praegu Hochfilzenis hooaja esimest vormitippu vormistama… Ma päris ei treeninud suvel ja sügisel 7 kuud selle mõttega, et detsembris basseinis hüljest mängida ja kuival maal karkudega karata.
Positiivseid noote ka. Tänane veetreening oli võrreldes eilsega juba parem. Jalale vees meeldib. Isegi mina, kelle jaoks vesi on üldiselt “külm, märg ja vastik”, pean tund aega ilusti vastu. Ja mõni asi võtab ikka täitsa läbi. Eriti kui koordinatsioon jätab ka soovida. Aga ma arvan, et paari nädalaga olen ma nagu kala vees. Muid treeninguid ei taha enne haava täielikku paranemist teha, sest nagu öeldud, praegu ta veel pakitseb ja kohati õrnalt immitseb.
Ahjaa, kaalusin ennast üle. Märgade juustega 53,3. Paras võistluskaal. Alakaalu pole.
Elame edasi, teistel on reede-pühapäev Hochfilzenis võistlused.
ilus
Õmblus on küll täpselt selline, nagu mul omal ajal käsitöö klassis 😀
Aga näed, esimene nädal juba möödas!
Pole hullu
Jalg ei näegi väga hull välja, samas haav on värske. Kui mul hüppeliiges läks, siis jalg oli nagu pakk üle kuu aja all, pidin Müürsepa käest ühte jalga tossu laenama.:D See on hea, kui mingeid lisavalusid ja asju juurde väga tulnud pole. Niiet jätka veeteemat ja edu!
Teel eesmärkide poole
Ootamatute tagasilöökidega tegelemine on olnud minu sporditeel kõige raskem asi millega tegeleda. 2006.a. kukkusin rattaga 2 kuud enne võistlushooja algust! Järgnesid elu kõige raskemad nädalad, sest eesmärk oli nii kiiresti kui võimalik tagasi sadulasse saada. Treenida kui kõik on korras ja kuskilt ei valuta on lust ja lillepidu. Tulla välja sinu jaoks ebasoodsast olukorrast tugevamana kui enne, see on väljakutse mis peaks sportlasena (maksimalistina) sind paeluma.
Naudi kogu seda protsessi, kus iga väike edasiminek sind rõõmustab. See ei oma suurt tähtsust, mida sa tegid eile või mida sa teed homme. Anna oma parim täna!
Jõudu sulle.
kiiret paranemist ja … uus kogemus
hoian tugevalt Su kiirele paranemisele pöialt ja leidsin seda lugu lugedes veel ühe positiivse noodi – Su uued veeharjutused ja uus suhe veega valmistab Sind kindlasti oluliselt paremini etet algavaks seiklusspordihooajaks! peaasi, et Urmo sellest teada ei saa ja kohe nimme veel rohkem veeharjutusi radadele sisse ei planeeri …