8 SAUE Eveli EST 0+0+0+0 0 50:58.4 +1:31.2

Kas pole ilus seda nullirida vaadata? Ma olen seda jahtinud ja ma tegin selle ära. Neljast tiirust null. Koht on ka muidugi ütlemata tore, aga null on üle kõige. Lemmiknumber:)
Enne võistlust ei olnud ma just ülearu optimistlik. Ma tean, et olen võimeline viisakalt sõitma ja hästi laskma, aga nii head võistlust ei ennustanud miski. Hommikul magasime koos Priiduga lihtsalt sisse – kella äratus vist on taas kord üles öelnud, enne võistlust peaasjalikult mängisin arvutis tapmist ja tagaajamist, pealelaskmine oli ka selline keskmiselt vilets.

Stardist läksin enda arvates minema normaalse tempoga. Esimene ring osutus üsna raskeks, mitte niivõrd esimene pikk tõus, kui just teine, pärast seda põnevat laskumist. On selline armas tõus: võtad ühe nuki, siis on pisut kergelt ülesmäge siledat, siis üks pikem nukk, siis jälle siledat ja siis viimane nukk. Teise nuki peal olid jalad juba läbi, aga eks ma olin juba näinud, kuidas teisedki sealsamas vaikselt tuiguvad. Tuikusin ka. Võitlesin, et seisma ei jääks, lugesin endale rütmi – tõuge, tõuge, tõuge. Tiirus null, läheb hästi.

Teine ring oli juba lõbusam. Rahvast oli märgatavalt rohkem rajal, kaasaarvatud Madara, kes minust tõusul hirmsa hooga mööda sõitis (tal oli esimene ring) ja kellest mina omakord laskumisel hirmsa hooga mööda sõitsin. Ei maksa sahka lasta. Aga ega see teda suurt ei morjendanud, järgmisel tõusul rapsis jälle mööda. Püstitiiru suhtes olid mul teatud eelarvamused, viimasel ajal ei ole seal just ülemäära hästi läinud. Ütlesin endale, et olen seda varemgi teinud, kontrollisin hoolikalt asendit ja märgid muudkui kukkusid. Väga tore.

Kolmandal ringil oli rahvast veel rohkem. Madara ja Nikultshinaga hüppas punti Gunn Margit Andreassen (temal esimene, kahel eelnimetatul teine ja minul kolmas ring), mina jäin pikalt maha, sõitsin oma sõitu nagu määrdemehed tagant karjusid. Suhteliselt ebameeldiva üllatusena tuli Katrin Hitzer – põhimõtteliselt oli suutnud talle kahe ringiga napilt alla pooleteise minuti kaotada. See ei olnud hea uudis, sest enda arvates tegin üsna head sõitu. Ringil ta väga eest ära ei kadunud ja minu arvates oli ta üks vähestest, kes seda kurvilaskumist sõita mõistis.

Tiir võttis juba mõtlema – kui ma nüüd mööda lasen, siis on ütlemata vilets tunne. Hing küll värises, aga ilmselt siis käsi mitte, sest märgid kukkusid. Tohoh. Einoh, kas tõesti tuleb nullivõistlus.

Rajal liikusin jätkuvalt omas tempos, aga tundus, et nii mõnegi tempo on raugenud. Näiteks Katja Halleri sain kätte. Määrdemehed olid raja ääres väga hoos, Rain tahtis minult joogitopsiga eest ära joosta. Suurt väsimust rajal ei tundnudki, jalad olid muidugi pakud, aga see on tavaline.

Tiir oli rahvast täis ja tegin sama lükke, mis MMil Henkeliga – läksin otse Katja Halleri kõrvale laskma. Taas kordasin, et olen seda varem teinud. Korralik asend, kontroll. Esimene kukub. Poole silmaga näen (rohkem küll kuulen), et kõrval tabab ka Haller. Ja pärast seda mul ei ole aimu ka, mis Hallerist sai. Oli ainult oma märk, mis muudkui läks valgeks! Isegi viimane! Ausõna, ma olin väga rahul. See on üks laskesuusatajate unistusi – distants nulliga lasta – ja ma just sain sellega hakkama.

Viimasele ringile läksin hirmsa hooga. Määrdemehed olid hullumas. Sõitsin kõigist mööda. Gunn Margit jäi pikalt maha. Lõpus oli liigutus üsna kange, aga ma jõudsin rahmida. Helena Jonssonist mööda (tema on minu põhikonkurent – sama vana, aga kaks korda neljas olnud ja segateate maailmameister). Ja kui Jaan mulle ütles, et kahe sekundi sees on kaks inimest minu ees, siis ma juba teadsin, et neid ma võidan. Lõpp oli mul tugev. Ma jõudsin sõita, ma tahtsin sõita. Viimasel kilomeetril ei kaotanud ma kellelegi mitte midagi.

Mida ma oskan öelda – ma olen rahul, eriti laskmisega, aga ka sõiduga. 2.40 kaotust on minu kohta isegi hea, arvestades, et sprindis, kaks korda lühemal maal, kaotan ma tavaliselt nii 1.30. Kui võrrelda detsembri viiendat kohta ja eilset sõitu, siis eile lihtsalt olid teised paremad. Lihtsa tiiru tõttu lasti väga vähe trahve, kiirete sõitjate jaoks ongi 2 trahvi see piir, millega veel esikümmet rihtida. Ja paljud jäidki selle kahe peale – Wilhelm, Olofsson, Neuner, Hitzer. Ma olin ikkagi tubli.

Homme siis sprint. Vaatame, mis välja tuleb, aga ma lähen kiiresti sõitma. Eilne viimane ring näitas, et ma võin võidu sõita küll. Vaatame.

Priidu aga on kahjuks täitsa haige, eile tuli palavik. Praegu üle 38. Nii et ilmselt on temale selleks aastaks MKd läbi, nii kui palavik tagasi annab, läheb koju ära. Määrdemehed on meil ka sellised pooltõbised, siin on vist mingi viirus liikvel. Üritan ise terveks jääda.