Jälle üks selline võistlus, mis paneb mõtlema, et kas tõepoolest ei ole midagi paremat eluga peale hakata… Sõita ei jõua ja lasta ei oska. Kus nüüd Priidu põlv on, kui seda kõige rohkem vaja on?
Mulle ei meeldi siin, ma tahan koju. Olen endas pettunud ja väsinud olen ja tulemust ei ole mingisugustki kuskil näha. Kuna ma olen loomupäraselt väga laisk ja mugav, siis ilma põhjuseta mulle ei meeldi ebamugavusi taluda, aga praegusel hetkel just nii ongi.
Mis kasu oli sellest 14 tunnist lennukis, 7-tunnise ajavahega harjumisest, hommikust õhtuni riisi söömisest, nende suurte tõusude lugemata arv kordi ründamisest, tiirus lehvimisest ning üleüldse aastast aastasse treenimisest kui isegi mitte punktikohta ei tule? Iseenesest oli see retooriline küsimus, aga sellegipoolest tuleb tunnistada, et sellel aastal oli see ainus etapp, kus punkte ei tulnud.
See tunne läheb üle, ma tean. On ennemgi läinud, aga see ei tähenda, et praegu hea olla oleks. Praegu ma tunnen, et ma olen halb laskesuusataja ja erilist lootust paremaks saada pole.
Sõidust siis ka veidike. Esimene ring läks üllatavalt hästi, tunne oli hea, aga teise tõusu lõpus andsid jalad juba hädasignaale. See ei olnud hea näitaja. Järgmised kolm ringi kangutasin kuidagi läbi ja viimasel ringil jalutasin. Nagu eelpool mainitud, kui põhjust ei ole, siis mina valu tunda ei taha. Viimase tõusu siiski kiirendasin, sest vaatasin, et venelane ei ole ka ees väga värske ja ühe skalbi võiks ju võtta. Tegelikult oli ta samamoodi alla andnud nagu minagi, nii et põhimõtteliselt pole vahet. Ma pean midagi nende tõusudega ette võtma või õigemini sellega, kuidas ma neid sõidan. Midagi on väga valesti. Järgmisel aastal on siin MM ja siis nalja ei ole.
Laskmine oli keskmiselt nõrk. Lamades enam-vähem, püsti halb. Ma tunnen, et mul hakkab laskmine käest ära minema. Ma tean küll, mis ma sellistel hetkedel tegema pean – natuke kuiva, natuke püssi silitama, asjad peas läbi mõtlema, aga praegu on jama selles, et enne Holmenkollenit seda teha ei saa. Nii siin kui Venemaal on relvad trennivälisel ajal rahulikult staadionil relvaruumis luku taga. Jama majas? Üritame siiski vana rasva pealt kuidagi välja vedada.
Õnneks pidavat Hantõs kerged rajad olema, parem oleks. Siis on mingigi lootus, et ma sõita jõuan. Endal on ka halb tunne, kui aegluubis liigud. Samas pidi Hantõs mingiks ööks ka -32 lubama, nii et tõotab tulla huvitav. Aga ma ei ole veel alla andnud. Hea küll, siin läks halvasti, aga ma üritan endale sisendada, et see oli lihtsalt halb nädal. Järgmisel etapil peaks ma punkte vähemalt saama, massis ikka sees, aga ütleme nii, et hooaja kokkuvõttes 30 hulka jäämine pole kaugeltki veel kindel. Oleks vaja teha paar head starti veel.
Homme läheme mängime turisti (Vene viisa peal on selge sõnaga kirjas "turist"), ülehomme sõidame ära. Õnneks.
rahu
Mõttes kõik laskmisetapid läbi mõelda on täiesti võimalik. Kujuta ette, kuidas sa midagi teed ja silmad kinni, näed, et märgid kukuvad. Ettekujutues ajal pead ka pulsi ülessaama, nagu joogad.
Tuleta koolitust jälle meelde.
Kalli-Kalli