Üks raadio hommikuprogramm aitas mul lõpuks lahendada mõistatuse “kuhu kaob aeg?”. Terve viimase kuu olen tähele pannud, et ei jõuagi nagu silma pilgutada, kui jälle nädal läinud. Viimastel päevadel on olukord olnud eriti hull. Aga selgus, et tulenevalt peatsest üleminekust eurole pole tunnis mitte 60, vaid 3,8midagi minutit! Praegu on lihtsalt vaheaeg, kus tund järjest lühemaks jääb…
Aga peatselt läheme üle Hiiumaa ajale ja seda on tavaliselt lahedalt käes. Sellel aastal on seda lõbu küll üsna lühidalt, sest esmaspäeval on vaja juba eestikatel tuisata ning enne seda võiks korra ju laskmas ka käia.
Ehk siis soovime kõigile lumiseid jõule (siinkohal heatahtlik naer), paljusid häid inimesi oleme viimastel päevadel oma silmaga üle vaatamas käinud, aga veel rohkemad peavad rahulduma selle kirjatükiga.
Pikemad analüüsid esimesest MK-tsüklist ning essee teemal “Miks ma Neunerilt suusarajal haledalt tappa saan?” jäävad hetkel ilmselt jaanuari algust ootama.