Kui Hochfilzenis oli +17, tuli Ole Einar järgmine päev starti ujumispüksid kombe peal. Täna oli vist ligi 20 ära, igasugune soe pesu oli kombe all küll üleliigne. Norrakad lõikasid kombe varukaid maha.
Suusatamine on ekstreemsport. Vett lendas kahte lehte, täiesti ootamatutes kohtades võttis suusk kinni, vaheldumisi jää ja paks lume-muda puder. Rada oli.. omapärane. Raske oli. Aga eks oli kõigil ja tugevamad võitsid nii ehk naa.
Stardist ära minnes oleks kohe soojenduseks kõhuli käinud – suusk võttis kinni. Esimesed 500 meetrit oligi suusk kinni, aga siis hakkas tööle ja kestis väga ilusti võistluse lõpuni. Nii et mina arvan, et väga head suusad olid. Määrdemehed ütlesid ka, et ärge seda vaadake, kas suusk libiseb, vaadake parem, kuidas teistega võrreldes libiseb. Sest niikuinii ei libise. Kuna rada oli nii must ja suusk võttis kõik selle jama enda alla. Pärast sõitu võis käed suuskadega ära määrida.
Kui sõiduks oli raske ilm, siis tiirus oli ideaalne. Tuult praktiliselt polnud, päike paistab, nagu suvel trennis. Lamades kõik hästi. Teine lask läks pisut ääre peale, märk kõhkles pisut, aga siiski kukkus. Edasi kontrollin ennast hoolikamalt ja kõik läheb hästi. Pääsen trahviringist.
Teist ringi on raske sõita. Ei saa kedagi kätte, no ei jõua. Lohutan ennast sellega, et neil teistel on alles esimene ring. Püstitiir. Esimene märk. Napilt-napilt üles. Jama. Teine juba kindel möödalask. Asi kisub halvaks. Väristamine lõpetada. Sihin kolmandat märki pisut kauem ja kui see kukub, teen lõpuni kiirtuld. Oli vaja mööda kohta. Kaks trahviringi on raskeimad hetked rajal. Suusk on libise, on pehme, ei oska midagi teha, et edasi liiguks. Ei jõua.
Viimasele ringile lähen mõningad meetrid Liv Kjersti Eikelandist maas. Tal üks trahviring vähem. Algul hoian hammastega kinni, aga tunne on küll selline, et kohe jään maha. Ringi peal kogun ennast ja hakkan juba mõtlema, et temast peaks ma küll kiiremini sõitma. Kuna hulgem inimesi raja ääres ergutavad ka, lükkan ühel tõusul käigu sisse. Ja siis läheb andmiseks. Mina üritan eest ära sõita, tema üritab mitte maha jääda. Ja ei jäägi. Alles 500m enne lõppu jääb, aga siis ka kohe 10 sekundit. Mul oli koduväljaku eelis. Ajateenijad tegid raja ääres laineid. Kas teile on kunagi nii tehtud?
Sõit oli tegelikult minul korralik, enamvähem 1.30 parimale. Aga arvestades seda, et rada oli raske ja aeglane (võitja aeg 29minutit tavapärase 22-24 asemel), oli isegi hästi. Viimast ringi vajutasin. Aga Helena Jonsson jäi sellest hoolimata 10 sekundit ette. Ei saa ikka jagu. Loo moraal – ei ole vaja trahve lasta.
Kokkuvõtvalt oli keskmine sõit. Hochfilzeni sprindis, kus olid peaaegu sama rasked olud, oleks selle kaotusega olnud 30 kandis. Arvestades, et olud olid ikkagi raskemad, siis teoorias peaks tänane koht võrduma MK kohaga umbes 20-30. Helena Jonsson, MK etapi võitja, ei oleks ühe trahviga väga taga.
Homme elus esimest korda patrull. Varahommikul, 8.30 start ja lühendatud rada, 8km, mitte 15 nagu pidi. Sobib. Meestel kell 10.10 ja 14 km. Misasi see patrull on siis? Kogu võistkond stardib korraga (4 liiget) ja sõidab ka koos. Rajal on üks laskmine, lamades. 3 inimest laseb, üks jagab käsklusi. Igal laskjal on 1 märk ja 3 padrunit ning iga möödalask on 30sek (täispika puhul oleks 1 minut või 300m trahviring). Küllaltki segane värk. Tulge homme vaatama, siis näete lähemalt.