Reamees Saue

Homme hommikul võistlen esimest korda elus CISMil ehk sõjaväelaste MMil. Uhke asi. Eriti uhke on muidugi vorm. Ma tundsin ennast avamisel tõelise kapina.

Avamine oli iseenesest tore – lühike ja lööv, täpselt nagu olema peab. Muidugi pandi mind, kui kõige nooremat ja väiksemat ja reameest pealegi, lippu kandma. Päris raske lipp oli. Ja pärast ka, kui teised istuda võisid, pidid lippurid ikka seisma. Sohk ja vahetegemine. Pole selle seismisega harjunud, jalad ja selg väsisid päris ära.

Homme kell 13.00 algab naiste start. Mina olen number 4, nii et üsna hea koht startimiseks. Rada on…omapärane. Kui esmaspäeval vaatasin, et pole väga viga, selline jäine, libisemine hea, võib sõita küll, siis tänaseks oli seis teine. Ilmad on nii soojad olnud, et jäisest rajast pole juttugi, pigem ikka märg must puder. Algul paned suusad alla, on kõik normaalne. Sõidad 100 meetrit ära, vaatad, et hakkab nagu kinni imema. Pärast kolme kilomeetrit on on tunne, et keegi on vahepeal naelad suusa alla löönud. Rada on lihtsalt nii must ja suusk korjab selle kõik ilusti endale alla. Pärast kui suusast lahustiga üle käid, on lapp süsimust. Armas. Määrdemeestele on paras peavalu, kuidas määrida suuski nii, et need ka üle 5km kestaks. Nalja hakkab saama.

Eelseisvast võib järeldada, et tuleb raske sõit, üsna paras kangutamine. Kuna suusk niikuinii üldse ei libise, siis neid kohti, kus rahulikult laskumisasendis taastuda saaks, praktiliselt ei ole. Kogu aeg peavad käed-jalad käima. Ma pakun, et naised sõidavad oma 7,5km üle 25 minuti, vaata et 30. Eks näis, palju minul püssirohtu alles on. Täna oli tiirus ilus ilm, märgid kukkusid, aga homme on uus päev.

Praegu on seis vägisi selline, et patrull kipub ära jääma. Ilmselt ei toimu järgmisel nädalal ka enam ühtegi suusavõistlust. Seega võib täiesti olla, et homme on selle talve viimane suusasõit! Avastasin selle täna hommikul suure üllatusena. Seega vaim oli ikka valmis märtsi lõpuni suusatama. Aga kui hooaeg läbi, siis hooaeg läbi.

Võtame siiski päev korraga. Nüüd lähen siin Kuperjanovi pataljonis oma rahvusvahelisse tuppa: mina, soomlased, rootslased, norrakad ja itaallased. Elu on ikka seiklus!