Esimese võistlustsükli kokkuvõte

Treeningpäevik

Esimese võistlustsükli kokkuvõte

Esimesed kolm MK-etappi ehk esimene võistlustsükkel on võisteldud. Kokku tuli 7 starti (3 sprint, 2 individuaali, 2 jälitust), kohad 52, 36, 52, 44, 39, 32, 41 ja tasuks 15 MK punkti. Parim koht 32, halvim 52. Parim sõiduaeg 28, halvim 66. Lasketäpsus lamades 74,5%, püsti 80%, kokku 77%.

Ei lind ega loom, ei liha ega kala, ei hea ega halb, ei võitu ega kaotust. Kõik oli väga häirivalt keskmine. Kohad ka – vahemikus 32-52. Kui positiivseid külgi leida, siis halvim koht pole mul kunagi nii hea olnud. Ja veel 2004/2005 hooajal ei olnud mul parimgi koht nii hea;) Muidu väga hõisata ei ole, tulemused ei ole olnud väga meele järgi, kui tänavu humanitaarabina ka 31-40 kohtad punkte ei saaks, oleks täitsa tühjad pihud…

Sõit läks tõusva vormiga. Tegelikult oli seis parem kui eelmisel aastal, alguses ei saanud ennast käima, määrdemehed ei saanud suuski libisema ja lasketiirud ei tekitanud ka panemistunnet. Hochfilzenis olime juba üsna omas elemendis (kui lasketiir välja jätta, aga see on järgmise lõigu teema). Ehk suusavormi üle ei saa kurta, võib vajutada küll, kui Sleptsova välja jätta, siis teistega võib isegi sõita – maru tihedaks on võistlus läinud. Võimu on pisut puudu nagu tavaliselt, aga üldine toonus hea.

Laskmine oli muidugi ikaldus. Samas mitte väga hull, sest 77% pole mingi katastroof, aga jama on pigem selles, olen liiga stabiilne;) Laskeks ühes sprindis 6 trahvi ja kahes 0, oleks üks võistlus täitsa taga ja teised ees. Aga ei, mina lasen iga start rohkem või vähem trahve ja olen rohkem või vähem keskel. Ja nii igal pool ja kogu aeg. Võtaks Gwisdonist eeskuju, esimene distants lasi 13 trahvi ja oli konkreetselt viimane, ülejärgmine päev lasi sprindis ühe ja oli 11. Püsti on laskmine tegelikult hea, 80% on viisakas number, aga lamades on suur probleem. Lõpus sain juba paremini pihta, aga algus oli puhta hull. Lamades võiks rahulikult 90% ära lasta, mitte ei peaks 70-piiriga võitlema.

Kogu jama on selles, et ma lasen ja suusatan normaalselt, aga ei tee kumbagi väga hästi. Eelmised aastad hoidis laskmine mind ilusti pildid, aga nüüd on näha, et kui see laguneb, siis on mul ikkagi väga raske. Aga ega ma väga ei põe. Laskmine võib üle öö muutuda. Harjutanud ma olen, lasta ma oskan, küll need märgid ka kukkuma hakkavad. Tähtis on rahulikuks jääda, endasse uskuda ja küll kõik tuleb. Rajal 25 sekundit kiiremini sõitma hakata on märksa keerulisem kui üks märk rohkem pihta lasta;)

Kokkuvõttes panen ma endale tubli "kolme" – rahuldav. Ükski võistlus otseselt ei ebaõnnestunud (kui, siis Östersundi jälitus), aga eriti hästi midagi välja ka ei tulnud. Arenguruumi on ja kavatsen selle ka ära kasutada.