Eveli: kas saab veel elulooma?

Mul on praegu halamise tuju. Koolis oli raske päev. Tervis tahab käest ära minna. Normaalselt treenida ei saa. Ja Priit on ka välismaal, nii et pole kedagi, kes lohutaks. Niu-niu-niu… Räägin südamelt ära, ehk hakkab kergem.

Kõigepealt koolist. Tänase päeva kava oli üks test ja kaks kontrolltööd. Ei läinud päris nii, nagu mõeldud. Esimesed kaks veel enam-vähem, aga viimase ajaks enam mõte üldse ei jooksnud. Tulemused vastavalt 7.6, 8 ja 5 punkti kümnest võimalikust. Mis omakorda tähendab, et mul semestri jooksul kogutud 37 punkti ja kuna A piir on 84 punkti, siis tuleb mul esmaspäevasel eksamil koguda 47 punkti 50st. See ei ole lihtne ülesanne. Ja miks ma A-d saada tahan – sest siis säilib mul võimalus cum laude lõpetada. Mis oleks üsna uhke.

Tervisest. Austrias olles (või õigemini sinna sõites) hakkas kergelt köha tulema. Ja korraks kerge palavik ka. Võtsin hoogu maha, tundus et kõik läheb hästi, aga võta näpust! Täna õhtul pärast kooli 37,5. Otseselt midagi viga pole, natukene oleks nagu köha, aga mitte ka eriti. Trenni igaks petteks ei läinud. Hommikul andsin vereproovi, esmaspäeval peaks teada saama, kas on viirus või tuleb antibiootikumi kuur. Mulle selline virelemine ei istu, nädal aega oled nagu simulant – on palavik, ei ole palavikku, on köha, ei ole köha. Treenida eriti ei riski, vahepeal teed midagi, aga kas sellest kasu ka sünnib, ei tea. Ja nii üle nädala juba. Oleks paar päeva ikka täitsa haige, kõrge palavik ja puha, oleks rahu majas. Magaks, raviks (oleks midagi konkreetset ravida!) ja saaks aru, millal terveks olen saanud. Nüüd vindun siin. MK-le ma sõidan, aga võistlemist vaatame esiteks vereproovi järgi – kui tulevad antibiootikumid, siis ilmselt mitte, kui ei, siis vaatame enesetunde pealt. Sest prioriteediks on siiski MMi ajal vormis olla, ma ei pea poolhaigena võistlema. MMini on aega, jõuab vormi koguda küll, aga kui MKl auku kukun, siis seal välja enam ronida ei jõua. Vaatame. Üritan asja rahulikult võtta. 

Miks korralikult treenida ei saa, selgus osaliselt eelmisest lõigust. Teine põhjus on muidugi traditsiooniline eesti suusailm: 1) suusatamiseks peab Otepääle sõitma, 2) rada on ülerahvastatud, 3) raja profiil ei ole mulle vajalikeks kergeteks treeninguteks sobiv. Ikaldus. Oleks ilus valge lumi maas, jalutaks siinsamas Elvas tasase maa peal suuskadega ringi. Ainuüksi tund ajavõitu päevas oleks suur asi. Lisaks saaks kaks korda päeva suusatada ja saaks seda teha RAHULIKULT, saaks suuskadega astuda. Siis oleks kindel, et tervist väga ei tapa, samal ajal suusatunnetus säiliks. Looda sa.

Paha siga, mitu viga – maa külmund, kärss kärnas. Eks ta ole. Kirjutamisel on olnud teraapiline tulemus – palavik on langenud 37,1 peale, mis minu puhul on igati tavapärane õhtune kehatemperatuur. Nüüd lähen magama ja loodan, et magan hästi ja et hommikul on mul lamades pulss 45 ja orto 75 ja üldse läheb kõik hästi.

Ei ole veel püssi põõsasse visanud. "Jõud taga, peab tulema", ütles karu, kui suvel suusatas. 

Rõõmustavaid uudiseid Norrast (või Prantsusmaalt): Liv Grete sai taas emaks. Nii nunnu!