Nädalas on 7 päeva. Mina saan kokku 1 päeva, kus mingit üritust ei olnud. Esmaspäev – kokkusaamine peatreeneriga; teisipäev – säästliku sõidu koolitus; kolmapäev – konstruktiivsed läbirääkimised ja Peetri sünnipäev; neljapäev – vaba???; reede – Peetri testid ja sõit Tallinna; laupäev – ilus olemine ehitusmessil; pühapäev – jätkuvalt Tallinnas.
Veel üks selline puhkenädal ja ma olen omadega läbi? Ei, pole see asi nii hull ühti. Kui kuidagi normaalsesse reþiimi tagasi saaks, oleks kõik väga hästi. Aprilli eesmärk ongi muude asjadega tegelemine. Aga nädalastest tegevustest lähemalt.
Kohtumine peatreeneriga ja "konstruktiivsed läbirääkimised" (läbirääkimised olid väga konstruktiivsed, rääkisime mitmetel teemadel…) lähevad mõlemad järgmised hooaja plaanide alla ning see on täiesti omaette pikk jutt. Selle võtan kunagi ette.
Teisipäevane säästlik sõit ei olnud küll nii põnev, kui eelmise nädala libedarada, aga võibolla isegi harivam. Sain esimest korda sõita suure uhke mersuga, millel oli kõigele lisaks 6 käiku ja õppesõiduautole kohaselt krigisev sidur. Algus oli pisut konarlik. Lõpp läks juba libedalt. Selgus, et kuuenda käiguga võib väga eduliselt 40 sõita. Ühesõnaga, lõpus öeldi mulle, et suunatuli on täiesti kohutav, aga muidu olen täitsa üle keskmise. Kõrvad liikusid. Nüüd siis suure hoolega suunatuld vilgutama ja suvel olen vahtralehtedest prii 😀
Ja reede kujunes.. ütleme nii, et valusaks. Priit pidi minema üheks paljudeks Peetri doktoritöö katsejäneseks. Mina läksin niisama kaasa, et sõidan uiskudega või midagi. Aga ei midagi, võeti mindki punti. Olin see testgrupp, et kui keegi poistest minust kehvema tulemuse saab, siis enam suuski puutuda ei või;) Ei olnud seda muret. Kavas olid siis mõned hüpped, 2*30 ja 2*100 jooksukiirendused ning 4*30 ja 2*100 rullikiirendused. Pärast hüppeid andsid jalad juba mõista, et homne päev ei tule lihtne. Pärast sadat meetrit oli see ilmselge. Pärast rulle hakkas juba tunduma, et asi ei piirdu ainult valutavate jalgadega. Ja selles oli mul õigus. Järgmine päev olid kõik kohad valusad, eriti tagareis (käimine oli raskendatud), jalatallad ja kõhulihased (millest?). Samuti kõik ülejäänud kohad kaelast sääre eesmiste lihasteni. Nagu oleks jõusaalis kõvasti kangi tõstnud. Peeter veel maksab selle eest;) Muuseas, tuli välja, et Priit on väga terav sprinter, et mitte öelda teravaim. Värisege!
Laupäeva ehitusmess oli isenesest tore ja nüüd ma avaldan suurt lugupidamist inimestele, kes esiteks käivad päevast päeva kaheksast viieni tööl ja teiseks seisavad veel jalgadel ka. Mina seda ei suudaks. Pärast esimest tundi olin täitsa läbi ja päeva lõpuks kõigele apaatne. Aga muidu oli tore. Näiteks üks vanem meesterahvas küsis minult nõu suuskade tõrvamise kohta. Üritasin küll väita, et ma ei tea puusuuskadest suurt midagi, aga ta ei uskunud mind. Et ikkagi suusataja ju. Andsin siis alla ja kiitsin kõigele takka, mis ta välja pakkus. Loodan, et jätsin asjatundliku mulje…
Ahjaa, mis lõputöösse puutub. Khm, kergelt hakkab lähenema ebameeldiv tunne, et see polegi nii lihtne, kui tundus. Programm teeb paari asja, mida võiks mitte teha ja ei tee paari asja, mida võiks teha. Me veel vaatame seda asja. Jutu kirjutamisest ma parem ei räägi, see ei taha üldse edeneda. Aga ma olen tuntud peaga müüri puruks peksja, nii et kirjutan kauni jutu ja jääb ülegi.
Jõudu mulle