Mul ei oleks absoluutselt mitte midagi selle vastu, kui ma oleks MK-sarja üks kiiremaid sõitjad. Reaalselt olen ma parematel päevadel top 20 sees, kehvematel aga 60. koha kandis. Sprindi kaotus jääb vahemikku 1:10-1:50. Järgnev kirjatükk püüab põhjuseid lahata.
Treenimisest olen juba kirjutanud ühe pika ja segase jutu. Järgnev jutt on eelkõige taustsüsteemidest.
Meie meeskonnas on regulaarselt peatreener, 2 määrdemeest ja massöör, Eestis aitab meid ka arst + veel mõned abimehed. Sportlasi on meil olenevalt perioodist 4-12 (või isegi rohkem). Raha tavaliselt ei ole. Eelnimetatud tingimused panevad paika, et paljusi asju pean ma ise teadma ja ise tegema.
Meditsiini koha pealt – ma tõesti ei tea, mida tipud teevad. Ma ise usun, et ega mingeid imerohte ei ole. Lihtsalt pean ma ise ennast väga hästi tunnetama ja asju kontrolli all hoidma. Ehk vägisi keegi mind verd andma ei aja, dispanseeringu aja panen ise kinni, ehhot nõuan ka ise. Regulaarselt keegi mul silma peal ei hoia ehk siis toimib süsteem “küsi, ja sulle antakse”. Alati aga ei oska kõike küsida ja siis võivadki asjad rappa minna. Massöör on meil iseenesest absoluutne tipp, kui mingi mure on, siis ta sellele ka lahenduse leiab. Aga kuna ta on ainult üks mees, siis ta ka kõike puhtfüüsiliselt ei jõua. Lisaks täidab ta laagrites-võistlustel mitmeid teisi ülesandeid.
Suusahooldetiim on meil samuti täielik maailmatipp, aga samad sõnad mis massööri puhul – kahekesi nad ei jõua kõike. Toore jõuga väga paljude erinevate variantide läbitestimist nad teha ei jõua, rohkem tuleb kasutada varasemat kogemust ja nö kavalust. Siiani on nad sellega väga hästi hakkama saanud. Ja kui suured tiimid testivad ka võistluse ajal, eriti muutuva ilma puhul, siis meil seda võimalust pole. Samuti ei ole neil tavaliselt aega sportlasi suusatestimisel aidata, vahel harva, samas kui suured nimed testivad just koos määrdemeestega ja seal on omad suured plussid. Samuti ei tohi mul olla oluliselt üle 10 paari suuskade, muidu ei käi neist ei minu ega Jaani jaks üle, ajavad ainult asja segaseks. Aga Jaan tunneb minu suuski siiski väga hästi ja aitab mul ka suusavaliku otsuste puhul.
Hotellide vahe on MK-ajal suhteliselt väike. No ässad elavad A-kategooria hotellides (4-5 *), meie B (3*), vahel ka C (2*). Lisaks vahe asukohas ja söögis, aga teinekord on C-kategoorias parim söök ja asukoht. Mõnikord on muidugi elamistingimused jamad ka. Söögi puhul on suurtel tiimidel tihtipeale kaasas kas oma kokk või vähemalt spetsialist, kes siis hotelli kokale pähe istub ja menüü ette kirjutab. Meie oleme rahul sellega, mis pakutakse ning läheme võtame poest lisa…
Transpordis on vahe mugavuses ja ka toimimises. Meie peamiseks valikukriteeriumiks on tavaliselt raha. Ja siis juhtubki, et veedad 9 (üheksa) tundi Londoni lennujaamas (eelmisel aastal Vancouverist tulles) või 4 tundi Kopenhaagenis. Või läheb lennuk välja ebainimlikult vara või jõuab kohale hilisööl (või mõlemat), nii et üks öö jääb ikkagi poolikuks. Rääkimata sellest, et nii mõnedki sportlased sõidavad laagrisse/võistlustele 2000km bussiga. Kesk-eurooplastel on muidugi asukoha-eelis ka, kojusõidud on ilmselt lühemad kui meil, lennukisse pole vaja istudagi. Mingi mugavuse vahe on võibolla ka lühematel otsadel, aga see pole oluline. See on tegelikult see valdkond, kus suurte administratiivoskustega teeks palju ära, aga inimestega on meil kitsas käes. No ma olen kindel, et Neuner ei passiks 3 tundi Frankfurdi lennujaamas transporti oodates…
Psühholoogilistest oskustest pean mina tippudega võrreldes meie kõige suuremaks puuduseks võistkonna nö võidukogemust. Alguses näed kõrvalt koondise- ja treeningkaaslaste pealt, kuidas võidetakse ning et selleks ei pea mingi üliinimene olema, siis saad võibolla teates maitse suhu ning lõpetuseks võidad ise. Minu arvates paistab see just teates väga hästi välja, kuidas tugevate tiimide ka nõrgemad lülid ei tunne mingit aukartust, samas meie sama tugevad sportlased hoiavad pigem madalat profiili. Mina kaasaarvatud, kuidagi imelik tunduks teates, jälituses või massis liidriks minna, aga ma töötan selle kallal, juba arvestan sellise võimalusega ning veenan ennast, et seal on minu täiesti loomulik koht. Ahjaa, tegelikult meil psühholoogiline ettevalmistus puudub, see on puhtalt minu eralõbu.
Kokkuvõtvalt – kui ise kõva oled, siis ei saa ka Eesti laskesuusatamise koondises midagi takistuseks. Aga kui võibolla ei ole ise alati nii tark ja tugev, siis on jama majas. Ja energiat kulub ka rohkem.
Lõpetuseks natuke ka segast mõistujuttu.
Teoreetiliselt sõtlub fenotüüp (ehk antud kontekstis sportlik tulemus) kahest asjast: geenidest ja keskkonnast. Inimese puhul võib vist lisada ka vaba tahte, aga kas ka see on geenide ja keskkonna ühislooming, on omaette küsimus, mille arutamine jääb ilmselgelt sellest teemast välja. Niisiis, geenid ja keskkond.Võtame võrdluseks transpordivahendid ja teedevõrgu (infrastruktuuri). Geenid määravad ära, mis tüüpi liikumisvahend sa oled. Mõni on jalgratas, mõni reaktiivlennuk, mõni vormel, mõni suur maastur. Ütleme, et suurem osa inimesi on tavalised keskklassi autod. No nagu meil, 8 aastat vana Corolla sedaan, 1,4 mootor. Lihtsuse mõttes ütleme, et sihtpunkt on sportlastel kõigil ühine – maailma tipp. Nüüd on keskkond see, mis määrab ära, kui kaugelt sa oma teed alustad ning millist infrastruktuuri ja abijõude on sul võimalik kasutada. Lennuväljad, raudteevõrgustik, kiirteed, kruusateed, sügav mets jne. Kui sa oled sündinud helikopter, siis põhimõtteliselt pole sul mingit vahet, kust sa alustad, kui just ettenägematuid asjaolusid ei ilmne ja sa tead kuhu minna, siis jõuad sa üsna kiirelt kohale. Keset metsa rong olles on sul vaja kõigepealt raudteed ehitama hakata. Jalgrattaga võtab teekond lihtsalt nii pikalt aega, et targem on loobuda. Maastur tuleb läbi igalt poolt ja ka mõistliku kiirusega. Vormel on kiire, aga nõuab häid teid. Omaette küsimus on veel suunaviidad, kaardid ja/või sisseehitatud GPS, sest kiirest liikumisest on vähe kasu, kui seda teha vales suunas. Lisaks kütus ja võimalus kelleltki küüti saada.Tuleme nüüd korraks laskesuusatamise juurde. Näiteks Saksamaa oleks infrastruktuuri mõttes praktiliselt täiuslik, kaardid ka täpsed jne. Ole ainult ise tegija ja jõua kohale, eeldused on loodud. Loomulikult esineb masinatel rikkeid (pooled parandatakse kiirelt ära) ja mõned (aeglasemad) lihtsalt loobuvad poolel teel, leiavad põnevamad sihtpunktid või nii. Meie siin Eestis oleme peamiselt tavaliste maanteede võrgustikus, kaart pole just kõige täpsem, aga suund on umbes teada. Senegalis aga infrastruktuur praktiliselt puudub ning suund ja siht on samuti teadmata.
Mitte just kõige positiivsem lõppjäreldus – hetkel ei piisa minu võimetest, et Eesti laskesuusatamise koondise liikmena kõigile sõidus pähe teha. Võimete all ei mõtle ma ainult võistlussooritusel vajaminevaid, lisaks eelkõige organisatoorseid võimed – leida ise vajalikud inimesed ja vahendid.
Tänud!
Suured tänud analüüsi esimese osa eest! Loogiline, et Saksa koondise tingimusteni ei jõua me kunagi. Kuidas aga on lood ntx soomlastega, Mäkärainen ainsana maailma tipus, teised vaata, et nigelamadki kui meite omad. Kas tal on miski isiklik megatiim või on ta lihtsalt üliandekas?
Soomlastest
üldiselt nokerdavad nad üsna samamoodi meie otsas, nüüd Kaisa söitude-vöitudega on rahvast tiimi järjest juurde tulnud;) Ütleme nii, et ta on andekas ja tal on möned head inimesed. Megatiimi tal pole, aga näiteks Kuzminal on.
Kuzminast
Kuzmina vist isegi plaanis palgata Eesti hooldemehi endale, ma ei tea, mis sellest projektist sai. Aga jah ega vist niisama kodakondsust vahetama ei hakka, ikka miski kreemikook pidi kaasa tulema. Ja tulemuseks kohe olümpiavõit! Kas sind pole ntx Lõuna-Korea püüdnud enda tiimi värvata?:) Aga täna pöidlad pihku meeste sõiduks.