Idee poolest peaks kahe laagri vaheline aeg olema puhkus. Noh, treeningu mõttes ongi, kord kahe päeva tagant trennis käia ei ole ülemäära koormav. Aga samas mõtled – kuna laager algab, siis saan ennast ometi välja magada…
Olgugi, et olime seekord "pikalt", peaaegu 2 nädalat Eestis, oli pidavalt kiire. Eriti alguses. Eelmise nädala lõpp kippus minul juba rahulikumaks, Priidul oli kogu aeg palju teha. Kool + kodune remont + isiklik elu + tahaks trenni ka jõuda kunagi. Minu enesetunne oli ka selline viletsake, nagu oleks haige, aga nagu ei oleks ka. Ravisin ennast koduste vahenditega – mesi + ACC + palju juua. Palju magamisest ei tulnud midagi välja, sest oli kiire-kiire-kiire. Eile tundsin ennast juba ideaalselt ja ka pulss ja orto näitasid taas tavapäraseid numbreid. Aklimatiseerumine? Ilmselt ka see, aga eks ma olin Ramsaust omadega läbi ka. Teinekord nii pikka laagrit ei maksa teha. Kuigi hemoglobiini sain ülesse, 137 on minu kohta juba hea.
Igal juhul on hea meel, et sai palju ära tehtud – toad on lõpuks ometi kipsi all ja näevad juba üsna siivsad välja, koli või sisse. Pärast lund peaks olema üks tuba pahteldatud, värvitud ja võibolla isegi põrand lihvitud. Aknalauad peaks ka saama ja siis kui keegi kunagi juhtmed ära ühendaks, võikski sisse kolida. Oh seda õnne…
Koolis oli ka tegemist rohkem kui ratsahobuse s…a. Matemaatilise loogika kontrolltöö on ka tehtud, hetkel veel tulemust ei tea, aga enda arvates ma oskasin. Muidugi, mina võin ükskõik mida arvata, tähtis on see, mida Rein Prank (või Reimo Palm) arvab. Tegin teistes ainetes ka nii mõnegi kodutöö ära. Kusjuures funktsionaalses programmeerimises oli selline lugu:
igaks praktikumiks antakse 5 kodust ülesannet, mida siis 1 või 2 inimest peavad tahvli ees lahendama ja saavad vastavalt punkte. Nii. Kui kodus tegin ülesandeid, siis jätsin ühe vahele, ei tahtnud hästi välja tulla, mõtlesin et teen hiljem. Ja hiljem läks nii meelest ära, et vähe ei olnud. Ühesõnaga – algab praktikum, ja minul on olemas 4 ülesande lahendused 5-st. Praktikumis on üldse kohal 5 inimest – selge, igaühele üks ülesanne. Ja mis te arvate, millist ülesannet mina pidin lahendama? Loomulikult seda, mida ei osanud. Eks ma seal midagi mõtlesin välja, lõppkokkuvõtteks sain isegi kiita, et suudan peast koodi produtseerida (st arvutit mängida). Maksimumpunkte muidugi ei saanud, aga pole hullu.
Käisin ka kaks korda Herje Aibasti juures massaaþis. Mõni koht oli üsna valus. Sain ka teada, et sisimas olen ma nõrk. Pealmised lihased, mis tööd teevad, on tugevad, aga need alumised, mis skeletti paigal hoiavad ja üleüldse hoidmisega tegelevad, on nõrgukesed. Ja üleüldse ei tohi ma kunagi sporditegemist ära lõpetada, sest mul on üliliikuvad liigesed ja kui suured tugevad lihased enam neid ei hoia, hakkavad liigesed välja käima. Näiteks Kristjan Palusalul olid ka üliliikuvad liigesed ja pärast sporditegemise lõpetamist käis tal öösel magades ka õlg mõnikord liigesest välja. Nii et veteranide MM, siit ma tulen! Nui neljaks, kui 80- aastasena kuskilt mingit medalit ei saa. Ma loodan, et selleks ajaks tehakse ka veteranide olümpiamängud. Ainult alas pole ma veel kindel, kunagi tüdrukutega mõtlesime, et pesapall või jäähoki oleks tore. Ma oleksin väravavaht näiteks. Kurni võiks ka mängida. Aga tagasi massaaþi juurde. Ühesõnaga, oli tore. Mulle meeldib, kui minuga tegeletakse ja lisaks sain targemaks ka, millele tähelepanu pöörata, kuidas ja mida hoolega venitada. Äge! Kui nüüd suudaks kõik lumel ellu viia… Ei, tuletame Vainu meelde: "Ma viin selle lumel ellu". Palju parem.
Täna alustasid pooled laskesuusatajad (sealhulgas Priit) teed lumelaagrisse. Pooled (sealhulgas mina) lähevad homme. Head reisi meile ja loodame, et lund on palju.