Ma olen alati mõelnud, et ma ei ole konfliktne inimene. Kangekaelne, jah, aga mitte konfliktne. Et lasen rahulikult teistel omi asju ajada. Aga aegajalt suudan ma kõigest hoolimata korralikult kired lõkkele ajada. Ei teagi, ka nutta või naerda.
Ma olen juba aastaid tahtnud Universiaadile minna. Milleks? Sest see on naljakas võistlus, kuhu eriti palju maailma tippe kohale ei tule, aga sellegipoolest on ta peaaegu nagu tiitlivõistlus. Üliõpilaste maailmameistrivõistlused. Kui ma olen seal 10, siis minu silmis on see nõrgem tulemus kui olümpia või MM-i 40 koht, aga CVsse on seda uhke kirjutada ja ajakirjandus oleks ka sillas. Lisaks oleks see koht, kus teadet harjutada ja ma usun, et meil oleks korralik naiskond. Niisiis, suvel ma teatasin peatreenerile ja ELSFi peasekretärile, et tahaksin minna. Sinna see asi jäigi.
Ramsaust tagasi tulles nägin, et Universiaadi ülesandmise tähtaeg oli 17.oktoober. See oli ammu möödas. Kiire kiri Tiina Beljajevale, kes EASLis tudengitega tegeleb, et kas on veel võimalust punti hüpata. Kui oleks olnud, siis oleksin hakanud organiseerima üsna keerulist logistilist poolt ja inimesi ja raha ja kõike. Sain vastuse, et üldiselt on tähtaeg möödas, aga kuidagi saaks. Mina vastu, et ah, pole vaja asja keeruliseks ajada, las ta jääb.
Aga siis selgus, et ühendust oli võetud ka ELSF-iga ja läkski asi käest ära. ELSF ja EASL vahetasid üsna terava tooniga kirju stiilis "kuidas saab ELSF keelata sportlase osalemist" vs "meid universiaad ei huvita ja raha ka pole". Keetsin supi kokku. Tüüpiline möödarääkimine. Ma ju tahtsin ainult küsida…
Saatsin hommikul ilusti kõigile kirja, kus vabandasin segaduse tekitamise eest, selgitasin lühidalt oma vaatenurka ja ütlesin taas kord, et ma siiski ei lähe Universiaadile ja oleme kõik sõbrad edasi. Eks näis.
Minu ülesanne on kiiresti suusatada ja täpselt lasta. Kui tahavad tüli kiskuda, võivad seda omaette edasi teha, aga mind jätku välja.
PS. Lumelaagri teine päev algas just. Eelmine aasta ei nii ilusat ilma ei olnudki. Aga külm on – nii -15-20.