Tykkikisat

Ajaveeb

Tykkikisat

Hooaeg on alanud. Tulemused. Ootuspäraselt olid eesotsas sakslased ja eestlased olid ka omas kohas.
Mina oskan pikemalt pajatada naistest, vast Priit kirjutab kunagi meestest ka. Igal juhul minu analüüs. See võib pisut segane olla, aga pisikese puurimisega peaks aru saama. Kommentaariks – hoidke eest, Magdalena Neuner tuleb. Täna kõige kiirem sõiduaeg, Kati Wilhelmile (ja teistele) lihtsalt 30 sek sisse. Pole paha.

Aga enda kohta: seis on keskmine. Laskmine oli keskmine (2+1), kuigi kõik olid rumalad vead. Lamades lasin teise ja kolmanda mööda, ei suutnud korralikult lõdvestada, siis võtsin ennast kokku. Ja püsti muidugi maailma rumalaim viga – viimane mööda! Häbi mulle. Rumal-rumal viga…

Sõit oli tegelikult kinni. Kaotus Katile ja teistele 1.30, keskmine, aga Neunerile on 1.50 pisut palju. Samas viimasel ringil kaotasin igasugustele ässadele üsna vähe. Aga siiski piisavalt palju. Muidugi ma võin ennast vabandada – et esimene võistlus ja raske laager ja pikki kiirendusi pole teinud jne, aga kaotus on kaotus.

Sõidust muidu: esimese ringiga tõmbasin endale mõnusa vere maitse suhu, teise ringi taarusin ja kolmanda üritasin ära kannatada. Kaotused katastroofiliselt ei kasvanudki, ainult 2 ringi tuli vähe rohkem (aga see oli pikem ja raskem ring ka). Jama oli selles, et maks. pulss oli 182 ehk minu anaeroobne lävi. Ühesõnaga võiks öelda, et olen ennast kinni tampinud. Aga tegelikult pole paanikaks põhjust või ma vähemalt loodan. Lumelaagri mõte oligi selline, et viimast korda veel kinni tampida ennast. Nüüd tuleb enne MK-d puhkenädal ja siis hakkab peale. Teoreetiliselt peaks Osrblies kõige parem minek olema, ja nii ma olengi rehkendanud. Loodetavasti see teooria peab paika.

Igal juhul – hooaeg on alanud. Keskmiselt.

Palju õnne ka Ole Einarile!

Ja Priit oli ka ülitubli, 0+1 trahvi, 11. koht ja teine eestlane. Väga tubli.