01.10.2011 – Üksik hunt

Ajaveeb

01.10.2011 – Üksik hunt

Suvine nö. „musta mulla“ ettevalmistus on läbi saanud ja olen esimesi päevi Ramsaus. Seekord meie väikesest tiimist üksi , kuna Eveli otsustas koju halli Eestimaa sügist oma silmaga kaema jääda. Ütles, et ei mäletagi, milline see Eestimaa tõeline sügis on ja soovis seda peale pea 10-aastast laagerdamist meelde tuletada. Tegelikult päris üksi ma siin ka ei ole, sest Asko on ka sellel aastal siin mind aitamas ja näpunäiteid jagamas. Siia tulin koos Kalmeriga ja mul on au elada siin koos tema treeninggrupiga ja nii mõnelgi treeningul neile konkurentsi pakkuda.

Selle aasta Ramsau-koduSiin Ramsaus on mul eesmärgiks selle talihooajahooaja esimesi suusakilomeetreid koguda ja veidi keskmäestiku tingimustes end proovile panna (teadupärast toimuvad meil ju umbes pooled MK-etapid just keskmäestikus). Kuna olen laagris tavapärasest kärast eemal, jääb mul veidi aega enda ettevalmistusperiood tagasi vaadata.

Tõsisem treenimine sai alguse maikuus Elvas koondise ühislaagriga, mis toimus 15.mai kuni 2.juuni. Enne seda olin 2 nädalat kodustes tingimustes ennast iseseisvalt suuremateks koormusteks ette valmistanud. Esimeses laagris oli põhirõhk laskmisel ja jõutreeningutel. Kõik ülejäänud laagrid kuni käimasoleva Ramsau laagerini leidsid aset Otepääl ja seal peaasjalikult üksi treenides, kuna peatreener ei soovinud mind näha koondise ühislaagrites. Elamine toimus loomulikult kurikuulsas Elva onnis. Selle aasta suuremad muutused minu treeningutes võrreldes eelnevate aastatega on olnud laagrite- ja mikrotsüklite pikkuses. Olen eesmärgiks võtnud proovida treeninda lühemate mikrotsüklitega ja kui juba laagris olen, siis treeningpäevad on mahukamad ja vajadusel kõrgema intensiivsusega. Endiselt on mind nõustanud laskeplaanidega Asko ja mainin siin kohal ära, et vähemalt minu arvates on suviste treeningute põhjal olnud koostöö väga tõhus ja tulemuslik. Suur muutus on loomulikult ka see, et eelnevatel aastatel on mul treeningpartneriks olnud Eveli, kes mind siiamaani treeningutel laskmisega alati paika pani, kui ma väga pilvedesse tõusin. See aasta ta piirdub minu nõustamisega treeningplaani koostamisel. Ja kindlasti ka see, et majanduslikel kaalutlustel olen hakanud mõningatel juhutudel iseseisvalt süüa tegema, mis minu kokkamis-oskust arvestades ülim ime ja edasiminek. Kokkamisega on üldjuhul nii, et midagi suudan ma kokku keerata, kuid endale söömiseks – kindluse mõttes üritan teistele pakkumist vältida:))) Suureks abiks on olnud ka see, et Eveli on terve suve vältel käinud mulle pea kõik nädalavahetused Otepääl seltsi pakkumas ja samal ajal ka ise solidaarsusest treeninguid kaasa tegemas ja eks ma pole siis nälga ka jäänud. Siin kohal suured tänud Elva Suusaklubile, kes seda on võimaldanud privaattoa eraldamisega meile kahele. Juhhei.

Kuna sellel aastal olen harjumuspäratult palju üksi treeninud, olen kogenud ka mitmeid erinevaid tundeid ja tähelepanekuid. Pean tunnistama, et mai ja juuni laagrites oli väga raske ennast käima saada ja sundida trenni minema ning treeninguid kvaliteetselt teostada, kuna selline nö „üksiku hundi“ tunne oli ja pea genereeris kõikvõimalikke põhjuseid, et trennis väga raske oleks. Aga eks kõik lähemad sõbrad , toetajad ja asjaosalised teavad, et see oli sunnitud valik ja minu ainuke võimalus enda sportlike unistuste poole püüelda. Ei hakka siinkohal musta pesu pesema – küll kõik omal ajal. Seevastu juulis, augustis ja septembri esimese osas olin teine äärmus – justkui motivatsiooni puhang ise ja kõik laabus minu hinnangul lausa ideaalselt. Siia sisse jäid ka suvised Eesti meistrivõistlused, kus mööda minnes viisakalt läks. Septembri lõpp läks aga veidi raskeks, kuna üksi asjade orgunnimine oli suve jooksul röövinud palju energiat. Aga heade sõprade abiga sai kenasti hakkama.

Õnneks olen nüüd Ramsaus esimesed päevad rahulikult võtnud ja akusid laadinud, et uuesti homsest vintskeid treeninguid tegema hakata. Mõned päevad olen käinud Askoga laskmas. Mis kõige tähtsam, olen Askot suutnud üllatada enda laskmisega – ja seda positiivselt. Loodan, et õnnestub siin ja hiljem Muonios laskmisstabiilsust hoida ja ei teki sellist ära vajumist nagu seda oli eelmine aasta, kui Põhja-Soomes laagris laskmisoskus mind pea kaheks kuuks maha jättis. Seega kui suudan seda vältida, loodan sellel aastal kindlasti tulemustelt rohkemat. Üldiselt laabub meil siin Ramsau päikese käes kenasti. Ilmad all olles on suvised ja muru suviselt roheline, väikeseks mureks on aga mäe otsas lume nappus, mis teeb suustamise pisut vähemnauditavaks. Paraku lähiajal on ka ilmprognoosiga nii, et vist tuleb lund veel mõni aeg oodata. Peakokana on suure panuse andnud Kalmer, mina ja eilsest siia saabunud kahevõistlejate peatreener Tambet üritame vajadusel aidata. Seega saame hakkama ja kõik plaanitud tehtud. Hoidke mulle pöialt.

 

 01.10.2011 - ja päike võtab