01.11.2011 – Eveli suusatab jälle

Ajaveeb

01.11.2011 – Eveli suusatab jälle

Tere jälle!

Niisiis, suusalaagrisse minek. Küll ainult sutsti 10 päevaks sinna ja sutsti tagasi, aga siiski. Vaatan Priidu treeningud üle ja suusatan ka ise pisut.

Ilmateade ei luba küll midagi head, pigem vastupidi. Viimased 2 aastat on Olosel novembris olnud üsna ideaalne talv, pisut jahedavõitu, aga see-eest üsna rohke lumega. Nüüd siis vihm-vihm-vihm, +5, vihm… Kuulu järgi on seal 3km kunstlumerada, kuhu siis kõik need sadamiljonit sportlast peavad ära mahtuma. Tipptreeningtundidel on rajal ilmselt ummikud ja muud hädad – kui ei kiirenda, pead koguaeg raja kõrvale tõmbama, et kiiremaid mööda lasta ja kui kiirendad, siis pead ise teiste vahel slaalomit sõitma. Õnneks mul sellel aastal pole tungivat vajadust tipptundidel treenida, ma võin sinna rajale ka siis ronida, kui pärissportlased auga väljatreenitud lõunaund magavad. Aga ühesõnaga – ma mäletan veel ühte Olose laagrit, kus laagri lõpus sadas vihma ja kõik lumi ära sulas. Olid ajad. Loodetavasti ei kordu. Aga minul pole eriti vahet, ma võin joosta ka. Oleks pidanud rullid kaasa võtma;)

Mis ma siis üldiselt teinud olen? Noh, Elva jooksusarja võitsin kokkuvõttes ära. Viimane etapp näitas ilusti ära, et kuigi joosta pole ma kunagi osanud, siis praegu enam eriti ei jõua ka;) Aga oli tore, kogu sari oli tore ja suur tänu Priit Simsonile korraldamast.

Trenni teen siis, kui aega leian, aga ainult siis ja seda, mis mulle meeldib. Tahan teen tunni, tahan teen kaks, tahan ei tee üldse midagi. Mõnus. Kiirendusi ja jõudu ei viitsi eriti üldse teha, kuiva ka ei viitsi.  Laskmas vahel käin, enamasti saan isegi pihta (kuna kiirendusi ju ei tee).

Ülejäänud aja käin tööl. Mulle meeldib see, mida ma teen, mulle meeldivad need inimesed, kellega ma seda teen ja ennekõike meeldib mulle see, et ma ei pea kellegile tõestama, et ma kaamel ei ole. Seda rida saan ma Priidu “treenerina” piisavalt ajada. Ah et mis tööd siis teen? Kes ei ole veel juhtunud vaatama minu isiklikku “profiili”, siis võivad nüüd vaadata. Üldiselt ma kuulan-räägin-kirjutan. Vahel mõtlen ka.

Aga kui juba Priidust juttu tuli, siis tibusid tegelikult loetakse kevadel. Ja ära ka nagu sõnuda ei tahaks, aga sellegipoolest on märgid lootustandvad. Kui kevadel Priiduga eelmist hooaega kokku võtsime ja uue plaane tegime, leidsime 3 peamist piirajat ja võtsime need eesmärkideks – lihasvastupidavuse arendamine (eriti ülakeha); painduvuse, liikuvuse ja koordinatsiooni arendamine; psühholoogilised oskused – siis esimese kahe osas on olnud edasimärgid ilmsed. Viimasega on nii ja naa, aga enda kohta teangi, et ega see alguses nii lihtsalt ei tulegi. Isegi lõpus ei tule nii lihtsalt. Aga lihasvastupidavus on parem (seda näitas ka koormustest), painduvus ja elastsus on paremad, kuigi selg teeb vahepeal jätkuvalt mingeid nalju ja nt minuga võrreldes on ta jätkuvalt puuhobune, siis areng on olnud märgatav. Psühholoogiline pool on ilmselgelt keeruline, aga vähemalt huvi ja tahtmine on olemas. Nüüd on jäänud viimane lihv võistlushooajaks ja kaks katsevõistlust.