Kodus on sinine taevas… Mõned päevad oleme olnud Hiiumaa-kodus ja “puhanud”. Ilmad on üsna ulmelised olnud – kaks poolikut päeva oli pisut sombune, muidu ainult päike lõõskas. Meri oli ka peaaegu soe, korra sai isegi sees käidud. Ja maasikad olid peenra peal valmis.
Puhkus oli jutumärkides aga sellepärast, et ega päris ahju peale lebama ka ei jäänud. Eile näiteks mängisime pisut üle tunni tennist ning õhtul käisime veel neljapäevakul ka. Alternatiivtreeningud, sest nüüdsest saab kuni talveni kõriauguni rulle sõita ja imikat teha ja lasketiirus kõhutada. Vaim puhkas igal juhul välja;) Ammendatud sai selle aasta liivakastimängude limiit ning üleüldse tuli tõdeda, et ei oska enam eriti hästi mängida;)
Muidu on Hiiumaal selline omapärane tunne. Kõik on nii väike ehk minu mõistes siis paras. Teeviidad näitavad harva üle kümne kilomeetri, Kärdla tänavad on üldiselt üheautoteed, meri on ka põlvini (kui just väga kaugele ei lähe)… Ning rebased on ülbed – täna jooksmas käies oli üks ennast kivi otsa peesitama unustanud ning vahtis minuga tükk aega tõtt. Siis mulle aitas ja läksin edasi. Fotokat muidugi kaasas ei olnud.
Homme on kojuminek. Priidul on väike uudis ka varuks, aga eks ta kirjutab sellest ise, kui aeg küps.