29.06.2009 – Öine Xdream Türil

Ajaveeb

29.06.2009 – Öine Xdream Türil

Aastatepikkuse kogemusega võin tõdeda, et teatud asjad on öisel Xdreamil alati olemas: 1) külm ja märg hetk 2) hetk, mil tahaks rajameistri oma väikeste valgete käekestega ära kägistada 3) hetk, kus tahaks olla hoopis teises kohas ja mitte iialgi Xdreamile oma jalga tõsta 4) oksad ja sinikad 5)lõpp.
Eelmise aasta Paide etapist oli väga hästi meeles kanuudega valele poole ajama panemine, nii et enne starti jätsin endale jõe suuna meelde. Lõuna – allavoolu, põhi – vastuvoolu. Sellest oli isegi abi, sest stardikolmnurk oli pisut vales kohas. Aga kui lõunasse, siis lõunasse. Ning kuna oli teada, 170 kanuule läheb jõgi pisut kitsaks, siis start on kriitiline ja taktika oli kanuu valimiseks oli paigas. Aga selliseks saja meetri stardiks mina küll valmis polnud. Usain Bolt oleks ka lolli näoga vahtima jäänud, minust rääkimata. Aga endalegi üllatuseks saime päris kiiresti ja valutult vette.
Algus oli plaanipärane kuni 3 punktini, mida kõik valest kohast otsisid ja mille mina kusjuures kätte juhatasin, ainult et mu kanuu koos meestega oli nii mõnedki kümned meetrid vales kohas. Etapiaegadest on näha, et selle punkti võtsin teisena, järgmises olime juba 22… Edasi oli igav. Tõmbad mööda jõge, võtad paar punkti, võitled teiste kanuudega, kes sind rammida üritavad või muidu kinni pargivad. Ebahuvitav. Lisaks sellele ei liikunud me just kõige kiiremini edasi ka. Aga see oli ilmselt juba kanuu viga;) Kanuu viimane punkt oli mulle suhteliselt sobiv, kui ma juba korra üles sain. Silla all roomamist võiks rohkem olla;)
Järgnes jalgsietapp. Esimene punkt oli puhtal inimjärjekorra jälitamine. Teise minnes oli oluline valida õige rada, millega ma suurepäraselt hakkama sain, päris mitmest võistkonnas möödusin ja parima etapiaja saavutasin. Minu au ja kiitus esimestele, kes selle raja sisse ajasid, meie ainult jooksime. Esimene ujumine oli ka samal etapil ja ei olnud see sugugi lihtne. Kiirelt püüdsime kinni ka ees rada murdva liidergrupi ja sinna jooksmine lõppes. Edasi oli jalutusetapp. Järjest püüdsid tagant tulevad grupid meid kinni, sest neile oli maantee ette raiutud. Algselt olid nad veel härga täis ja arvasid, et me nalja pärast jalutame ning üritasid kõrvalt mööda suruda. Peagi rauges ka nende hoog ning siis hoiti ilusasti järjekorda. Üsna üksluine oli. Ja ujumisest hakkas külm ka. Tegin koha peal paigaljooksu. Elektrikarjuselt sain sirakat. Ühel ujumisel tahtis kõrval üks poiss vee alla vajuda, aga Sergei hoidis teda üleval. Alarmeeriv. Ka ise tõmbasin korra hea sõõmu jõevett, õnneks küll kohe kalda lähedal. Üle ühe korra sai ka käpuli käidud, hüppeliigesed ainult ragisesid mätaste vahel ning üsna mitu sinikat tekkis säärtele ja põlvedele. Säärekaitsmetest polnud mingit kasu. Vot see oli see koht, kus rajameister oleks meie kätte sattudes raskesse olukorda sattunud. Peaaegu kolm tundi on stardist möödas ning eriti helgeid hetki pole olnud, rääkimata siis sellest, et oleks olnud võimalik mingit strateegiat rakendada.
Jalutsetapi lõpetas 12 punkt (nr 63), kus oli üks jaam ning seegi suhteliselt keeruliselt paigutatud. Korralik vorstijärjekord, usutavasti ligi 100 võistkonda. Ainult lampide rida paistis tagant;) Suhteliselt ees saime sealt minema, aga siiski liidritele piisava vahega.
Südamest hea meel oli jooksma hakata. Kohe nii hea, et biotiikide ümber tegime väikse auringi, enne kui punkti poole suuna võtsime;) 14. punkti läksime kusjuures vasakult, sest ma olin seal jões juba käinud ja teadsin, et seal on madal ja kõva põhi, saab hästi üle. Punkti endaga isegi puterdasin, aga siiski jälle kiireim etapiaeg. Edasi oli üsna lihtne, kui välja jätta natuke võsa, üks üleliigne jõeületus ja päris kõrge raudaed.
Ujuda me pikalt ei viitsinud, jooksime lihtsalt teisele poole, ujusime 10 meetrit, võtsime punkti ja tulime sama teed tagasi. Ahjaa, positsioon oli selleks ajak paranenud neljandaks, esikolmik nägemisulatusest väljas. Viimased jooksupunktid oli vormistamise küsimus ja üldiselt lust, sest lõpuks sai ennast ka natuke liigutada. Särk kuivas ka selga ära. 
Rattad olid meil pargitud suhtelise parkla taha, sinna kaotasime hulgaliselt väärtuslikke sekundeid;) Ratas oli kuni teise punktini päris lihtne, ainult et mul oli probleeme korraga kaardi ja tee nägemisega. Teise punkti juures kohtasime põhimõtteliselt kõiki, va liidreid, kes olid ennast lahti rebinud. Millegipärast otsisid nad punkti täiesti müstilisest kohast. Mina vaatasin neid lolli näoga, sõitsin edasi järgmisele lagedale ja võtsin seal punkti. Lihtne.
No ja edasi tuli SUUR VIGA. Ilmselgelt oleks olnud õige ots ümber pöörata ja suure ringiga minna, aga kuna A-rada oli ette maantee rajanud ning kaardilt tundus, et ei tohiks nagu hull minek olla, otsustasime ikka otse minna. Noh, sealt tuli siis see koht, kus ma tahtsin igal pool mujal olla, aga mitte seal. Tubli rattajalutamine, sealjuures olles absoluutses teadmatuses oma asukohast, ainsaks pääseteeks eesminev luha, mis kippus ka vahel ära kaduma. Kusjuures mina olin veel grupijuht. Ausalt, mul oli tunne, et ma eksitan kõik sinna metsa ära. Üritus päädis jõe ületamisega mahalangenud puu abil. Siinkohal tuleb märkida, et meil olid rattad, jõgi oli sügav ning puu päris kõrgel. Aegluubis ja äärmiselt keskendunult mindi sealt üle. Hea uudisena jõudsime pärast mõningat tiirutamist ka kindlamale teel ning siis juba lausa majade ja asvaldi juurde. Halleluuja, tsivilisatsioon!
Minul oli pilt enam-vähem selge, kus me oleme ja panin aga ajama, teised (vist oli kokku 5 tiimi?) jäid veel kaarti vaatama ning mingil hetkel olime me päris pikalt eest ära. Aga kui nad meile järgi tulid… Minu esimene reaktsioon oli, et nalja teete, nii kiiresti hakataksegi sõitma, mina küll ei jõua! No minu Xdreami-tempo on selline paras jutustamistempo tavaliselt, lisaks pean ma kaarti ka veel lugema. Aga nähes, et Britt sõidab nagu vana mees, siis võtsin ka reipalt tuulde ja ei olnud üldse raske. Kaarti jõudsin ka vaadata. Nüüd on siis selge, et hoopis sellise tempoga tuleb sõita;)
Ja ma võtsin sellest kohe õppust ka ehk edasi läks tõmbamiseks. Tõmbasime teistel eest ära, siis tõmbasime natuke rumala etapivaliku ja lõppkokkuvõttes olime puudelugemises jälle rõõmsalt koos, kuigi vähenenud koosseisus, kolme võistkonnaga. Igal juhul mina oleks neid puid sinna lugema jäänudki. Kaks korda jõudsin 20-midagi tulemuseni, siis läks kõik sassi. Olaf aga jõudis meil selle ajaga puud üle lugeda, panime veel paar tükki kindluse mõttes juurde, saime 77 ja panime absoluutselt täppi. Tase. Teised läksid trahviringile, nii et tundus, et vahe on jälle sees. Aga ma proovisin jälle asja pisut huvitavamaks teha ning esimese valikupunkti e nr. 77 juures olime jälle rõõmsalt koos. Nüüd edasi algas aga toore jõu ja väikese kavaluse tulevärk. Toore jõud seisnes selles, et jooksime teistelt eest ära, kui joosta andis, ning kavalus selles, et punkti nähes ei tormanud kohe selle poole, vaid tegime nägu, et ikka otsime veel. No päris ei õnnestunud teisi ära eksitada, aga iga 10 sekundit oli hinnas. Üleüldse võtsin ma need aerofotopunktid perfektselt. Võibolla oli asi ka selles, mul oli selleks võtta enam-vähem korralik kaart, mis seni oli Sergei taskus oma aega oodanud;)
Igal juhul lahkusime ratastega just siis, kui järgmised jooksuga tulid. Vaba aega jooksul olin ma kasutanud järgneva rattaetapi pähe õppimiseks ning nüüd oli ainult panna vaja. Ja ma panin;) Siledal maal polnud häda, aga see üks mägi oli üsna raske;) Punktiga panime veel väikse vea ka, üks tee liiga vara tahtsin punkti võtta, aga see oli vast 30 sekundit kuni minut. Ning lõpp oli juba tuttav eelmise korra Veskisillast, siis oli täpselt sama asi. Ning finishis – läbi sai!
 
Tegelikust väsimusest annab aga märku see, et rattapessu võtsin vale ratta kaasa;) Taipasin siiski oma viga ning tagastasin õigele omanikule;)
 
Ütleme nii, et lõpp heastas alguse ja tagantjärgi on juba tore seda “jüriööjooksu rongkäiku” meenutada, aga järgmine kord võiks kuidagi muud moodi proovida, nii et esimesed ei peaks kannatama ja rada sisse raiuma. Oleks võinud teha “nööriraja” ehk sissetrambitud tee läheb sinka-vonka, aga kes ennast tugevana tunneb, võib ise otseteed rajada;) Jõeületused olid isegi toredad, aga nagu öeldud, hakkas pärast jalutades küll. Aga kõige “heam” meel on mul enda füüsilise vormi üle. Andke ainult ette! Või noh, hüpata ja mäge forseerida ei oleks tahtnud, aga niisama joosta ja rattaga kerida võis vägagi. Võrreldes Arduga tuleb tõdeda, et kahest kuust treenimisest on ilmselt kasu olnud. Isegi lihased ei ole eriti valusad, välja arvatud 1) selg, 2) reis eest, 3) vasaku sääre väliskülg. Jalad on küll korralikult sinised, Priidu käest sain jälle riielda. Aga juuli Xdreamil hoidke alt, siis olen ma veel rohkem treeninud ning tugevam ning lisaks on koduseinad ka veel toetamas;)