06.12.2007 – Hochfilzen

Selle kohaga on mul palju meeldivaid ja vähemmeeldivaid mälestusi. Eelmine aasta oli tore, tõepoolest tore. Varasemad aastad ei ole nii toredad olnud. Sellel aastal – kes teab, mis juhtuma hakkab. Igal juhul eile lõunal jõudsime kohale ja homme lõunal on start. Minul Maailma, Priidul Euroopa karikal.

Kõigepealt tahaksin ma öelda, et varahommikused lennud tuleks ära keelata. Mulle tegelikult ei meeldi umbes-täpselt viie ajal ärgata, siis on terve päev ühtlaselt uimane olla. Hea on see, et lennureisist erilisi mälestusi peale õhkutõusu ja maandumise ei ole… Igal juhul just varahommikul meie reis algas ja kohaliku aja järgi pool üheksa olime juba Viinis. Kokku oli meid 9 inimest ja 9-kohaline rendibuss oli ka võetud. Reaalsuses osutus see 9-kohaliseks väikeautoks, kus pakiruumi mahtus 3 relvakohvrit ja 4 kotti. Ülejäänud asjad tuli kuidagi salongi paigutada. Nii me sõitsime, relvakohver jalgade all, reisikotid jalge vahel, 400 km Hochfilzenisse. Mulle see reisimine tegelikult üldse ei meeldi. Muidugi, hooldetiimiga võrreldes läks meil hästi. Nende reis oli selgelt üle 24 tunni ja lisaks sellele purunes neil kuskil keset eikuskit käru kumm. Sõna otseses mõttes ribadeks.

Ühesõnaga, kohale jõudsid kõik siiski elusalt. Sirli, Kauri, Priit ja määrdemeestest Rain saadeti kohe Euroopa karikale Obertilliachi (Bjöerndahlen elab seal!), kus Alari, Karel, Jaana jt neid juba ees ootasid. Täna osad startisid, kavas oli individuaal. Ilmselt oli raske võistlus, vorm alles hakkas Eestis kohale jõudma, lasti palju trahve ja esikolmekümnesse keegi ei jõudnud… Aga mis siin ikka teha, elu on selline.

MK-rahvas (Roland, Indrek, mina, Kadri) saab rajale homme, kavas sprint. Meestel hommikul (eesti aja järgi 12:30), naistel lõunal (15:15). Kõigi eelduste järgi oleme mina ja Roland viimane, Kadri ja Indrek esimene grupp. Kuigi tavaliselt mulle ei meeldi taga startida, siis nüüd olen kahe käega nõus. Oleks veel viimane startija… Nimelt oli siin seis täna selline, et ühel hetkel läks päike mäe taha, ilm külmaks ja libisemisolud märksa paremaks. Nii et kui homme on sama ilm, siis esimesed startijad annavad viimastele väga palju ette. Aga kunagi ei või teada, mida ilm teeb. Kui terve päev on külm, pole mingit vahet.

Rada on sama, mis üleeelmisel aastal, eelmisest aastat erinev. Üldiselt on siin lihtsad ringid, suuri tõuse pole. On üks igavesti pikk tõus, mis muudkui kestab ja kestab, vaikselt tõuseb, muidu on ainult väiksed jõnksud. Raskete olude puhul väga raske rada (puhkehetki väga vähe), heades oludes kiire ja lihtne. Kontiolahti rada on näiteks iga ilmaga kiire ja raske. Homme lähen taas kord kiiresti sõitma. Kaua võib igasugustest aeglasemalt sõita! Ma ei ole küll taganenud oma väitest, et ma võin kõigiga võidu sõita (näiteks Kontiolahtis sõitsin koos nii Tora Bergeri kui Magdalena Neuneriga), lihtsalt iseküsimus on kui kaua ja mis tingimustes. Nüüd tahaks vahelduseks ka siis võidu sõita, kui minul ei ole viimane ring ja üle 500m. Ehk siis kaotus parimale umbes-täpselt poolteist minutit oleks hea, oleneb oludest (eelmise aasta +15 veesuusatamises oli 1:30, normaalsel rajal hiilgesõiduga 1:10). Täna tehtud paar kiiremat liigutust tõmbas igal juhul korralikult kinni (taas kord), loodan südamest, et homme on kergem või vähemalt kannatan finishini ära või teised on sama kinni.

Laskmine on muidugi oluline nagu tavaliselt. Eriti mulle, kellele trahviringi ei andestata. Kaks, maksimaalselt kolm trahvi, peaks normaalse sõidu puhul kindlustama koha jälituses, mida ma kohe kindlasti vahele jätta ei tahaks. Oskus hästi lasta on mul kindlasti olemas, küsimus on ainult realiseerimises. Täna trennis näiteks LPLP 0+1+1+0, kusjuures kaks viimast tiiru kiirenduse pealt. Üldiselt on siin lihtne tiir, ainult rada võib kõik ära rikkuda – kui ennast rajal kinni sõidad, siis on vähemalt püstitiiruga korras ka, sest enne tiiru enam laskumist ei ole.

Mul on jätkuvalt üht-teist tõestada, nii endale kui teistele. Mõnevõrra olen siiski maha rahunenud – hooaeg on alles noor ja kui ma praegu hoos ei ole, on mul aega terve jaanuar-veebruar-märts ennast tõestada ja "loom välja lasta".

Kui keegi mulle mingil põhjusel helistada tahab, siis meie elame Gasthof Obermair’is, telefon 0043535452170 ja meie tuba on Promenade (apartement).