Ei jäänud sellest MKst head maiku suhu. Viimane võistlus läks üsna õnnetult, sõita ei jõudnud ja pihta ei saanud. Ainus hea asi, mis oli, oli laskekiirus, aga sellestki on üsna vähe kasu, kui kohe trahviringile minna.
Suusasõit oli nõrk juba esimesest ringist alates. Enda arvates sõitsin täiesti normaalselt, viisaka tempoga, mitte väga kiirelt, aga aeglaselt ka mitte. Ja sellest hoolimata oli suure tõusu lõpuks jalg lihtsalt üks suur pakk. Ei saanud tõusust üles. Ja iga ring läks hullemaks. Siledal osal pärast ja enne tiiru olin ma üsna normaalne, kellegi tempo polnud üle mõistuse, aga tõusu peal lihtsalt ei jõudnud. Kui ma just mitte kõige aeglasem, siis üks nendest olin ma kindlasti. Kusjuures pulss polnudki kõrge, pigem lausa madal, aga ei saa mäest üles. Kui tõus läbi, võib jälle lahmida, aga tõusul ei saa jalga jala ette tõstetud.
Suusk tundus normaalne, sprindis oli küll parem, aga siis olid üldolud samuti paremad. Milles siis asi? Ükspäev normaalne, järgmine päev vilets sõit? Võibolla ma sprindis ületasin ennast ja distants ning jälitus oli pigem minu tase. Ma ei taha seda ise uskuda, aga statistika näitaks nagu pigem seda… Ise ma loodan rohkem selle peale, et minus puudub see toores jõud, mis rasketel tõusudel hädast välja aitaks. Ma oskan suusatada ja ma kannatan ära lühikesed rasked hetked, kus kiirus loeb rohkem kui jõud, aga kui sellest enam abi ei ole, ongi kõik. Näiteks eelmine aasta Holmenkolleni sprint, kus ma olin 1 trahviga 40-midagi. Rada oli vastikult pehme, märg ja pudrune. Päev hiljem jälituses, jäisel rajal, tegin hiilgesõidu, tõustes 24 ja sõites muuhulgas viimasel ringil eest ära Anna Carin Olofssonist. Ei tea.
Laskmine oli samasugune ebamäärane nagu sõitki. 1-2 trahvi on sellised petlikud, et jääb mulje, et saaks nagu pihta küll, ainult lõppsumma tuleb selgelt liiga suur. Reaalsuses võib kaks trahvi lasta küll, aga mina pean sellisel juhul ülejäänud tiirud nullid laskma. Ega ma Ole Einar pole ja isegi tema jääb sprindis 2+2 punktikohalt välja. Laskevead olid sellised kobad kõik. Esimese tiiru viimane lask oli napikas, muidu oli ilus kiire rütmiga tiir. Teise tiiru trahvid olid paremal, ei teagi, kas ise või tuul. Püsti esimese tiiru esimese lasu jõnksatasin ise üles ära, viimane lask seisis ilusti, aga mitte keskel, lootsin, et sellest aitab, aga näe, ei kukkunud… Viimase tiiru viimast lasku ei ole muidugi ilus mööda lasta, aga ka see ei olnud tunde järgi kauge. Iseenesest oli lasta hea, püss seisis. Ja nagu Priit selle kohta ütleb – et saada viimast lasku mööda lasta, tuleb ju neli esimest pihta lasta… Laskekiirus oli päris hea, kusjuures ma ei rapsinud ega rahmeldanud, lihtsalt lasin hea rütmi ja tempoga. Nüüd peaks veel täpsust ka juurde saama.
Mulje jäi, nagu oleks kõik püssirohi sprinti ära läinud. Nii sõit kui laskmine jätsid soovida, lõpptulemus loomulikult ka. Pingelangus oli küll muidugi suur, aga päris nii ei tohiks see ka mõjuda. Vahepeal on tunne, et eelmine aasta oleks võinud natuke kehvemini minna… Oleks sellel aastal natuke lihtsam. Praegu ootan mina endalt palju, ootavad teisedki. Suhteliselt raske on asjale reaalse pilguga vaadata, emotsioonid käivad ikka üle. Reaalse pilguga vaatades olid paljud võistkonnad ennast just Kontiolahtiks üles forsseerinud, et mitte MK-sarjast välja kukkuda. Ja reaalselt oleks minult väga hea hooaeg, kui ma oleks kunagi, millalgi esikümnes (korra või paar), mõned korrad esikahekümnes ja veel mõned korrad lihtsalt punktil. Selles mõttes on hea algus tehtud, veel on ees 8 MK + MM ja üks punktikoht on juba kirjas. Lihtsalt tahaks ise nii kohtuvalt palju paremini kõike teha…
Reedel on järgmine pidupäev, Hochfilzenis on kavas sprint. Praegu oleme korraks Eestis, varahommikul jõudsime ja kolmapäeva varahommikul jälle minek. Määrdemehed hakkavad homme minema, põhimõtteliselt tuleb neil 24h kodus… Treenida siin eriti ei saa, täna oli kudemispäeva ja homme tuleb õhtuks ennast juba Tallinna valmis vedada, ühe treeningu siiski teeb.
Koondise seis on üldiselt kahtlane. Nüüd on meil 2+2 stardikohta, varem oli naistel 4, meestel 3. Hea küll, naistega pole hullu ja mina ei tunne ennast üldse puudutatuna, aga meestel on seis segasem. Idee poolest olid Priit ja Roland need, kes kohad välja võitlesid. Aga Hochfilzenis tahaks startida hoopis Indrek, kes Kontiolahtis haige oli. Kumb siis, kas Priit või Indrek? Kes MKle, kes Euroopa Karikale? Kui Indrek MK-le ja ebaõnnestub, kas siis jaanuaris ainult 1 koht, sest Priidul on üsna mitu punkti Kontiolahtist juba olemas, tema peaks aga nullist alustama? Ühesõnaga, treeneritel on palju mõtteainet. Mitte et see mind puudutaks, mina pean enda rida edasi ajama.
Ei tulnud vist kõige positiivsem ja selgem jutt. Ei, pole hullu midagi, elame ja või(s)tleme edasi. Tulemused on omaette teema, aga juba vanad eestlased olid töötegemise ja vaevanägemise fännid. Vaatame. Loodame muidugi parimat, aga hea on teada, et koju oodatakse mind ka siis, kui kukub välja nagu tavaliselt…
Ära põe
Tütar. Tõenäoliselt tead seda isegi: mis olnud see olnud. Sa lähed edasi. Ära lase end häirida. Nii tugev sa veel ei ole, et stabiilselt esiotsas olla. Pigem tee laskmine stabiilseks. Nüüd tuleb 2 MK-d jutti, lase nagu senini ja kui paremaks, loe stabiilsemaks, ei lähe, peab midagi muutma. Pea-asi on tahta, st. pead teadma, et lasud tabavad. Nii lihrne see ongi. Kui vaja räägi Liiviga.