11SAUE Eveli EST 0+0 0 23:00.0 +1:07.0

Süües kasvab isu tõepoolest. Lased 0+0, saad elu parima koha sprindis ja ikka mõtled, et näe, oleks võinud veel parem olla. Eks see annab pisut aimu ka, kuhukanti mu alateadvus selleks hooajaks eesmärgid seadnud on, mõistus on õnneks mõistuse piiridesse jäänud…

Eile oli kolmas päev siin mägedes ja aklimatiseerumine hakkas vaikselt tunda andma. Rahulikult soojaks sõites oli pulss selgelt kõrgel ja väga lennutunnet ei olnud. Libisemisolud oli suhteliselt kehvakesed nii et kõik tõotas rasket sõitu. Minu suur stardinumber tingis muidugi omapärase soojenduse: kõigepealt suusatest, siis 20 min passimist, siis 15 min pealelaskmist, veel 25 min passimist ja siis alles soojendus. Hea, et lund on, soojendusring oli vähemalt korralik, ei pidanud 40 minutit 300m peal tiirutama. Pealelaskmisel muuhulgas näitasin muljetavaldavat tihedust, hästi lasin. Natuke kõikusid asukohad, tegime edasi-tagasi natuke parandusi, aga ei midagi hullu.

Minu stardihetkeks oli rajale saabunud udu. Tundus, et kehvema nägemisega neidudel võib juba probleeme tekkida. Priit ilma läätsedeta tõenäoliselt ei oleks märki näinud. Mind see eriti ei morjenda. Esimene ring läks suhteliselt lõbusalt. Suusk oli tõesti hea, ringi lõpus sain kätte paar teise ringi tüdrukut, sealhulgas ka viimasel ajal konkurendiks saanud Moiseeva, kellele kogu aeg "Tanja, Tanja" karjuti. Rajal on üks kaval kurv, mis trennis oli väga hästi sõidetav. Lähen nüüdki täie hooga sisse, aga minu suureks üllatuseks on seal suur vall, sõidan selle paksu plöga sisse, kordineerin, võimlen, aga keeran ikka välja ja jään püsti. Kati Wilhelm näiteks sõitis seal mingi ring rajalt välja vastassuunda. Tiiru tulles nägin, et Bailly tõuseb püsti. Selge, järelikult esimesel ringil kaotasin talle u 15 sek, kõik on hästi.

Pikali visates ja läbi sihiku märki vaadates ehmatan korra ära – päris tugev udu tõepoolest, ikka hägune pilt on! Päästan, rohkem kuulen hääle järgi kui näen, et tabab. Lööb kohe pildi selgemaks ja ülejäänud 4 lasuga probleeme ei ole. Enne viimast lasku tulevad veel meelde peatreener (või oli see vanemtreener?) Kristjani sõnad, et ka viimane lask tuleb korralikult lõpuni teha. Pole probleemi. Ma ei saa aru, miks kõik sinna trahviringile lähevad.

Teine ring ei ole nii kõbus. Sõidan uhkes üksinduses, väsimus kipub peale. Hoian pisut varu ka, tahaks tiirus ikka püsti seista ja märki näha ka. Täiesti ootamatult kaotan keset ringi lühikesel lõigu 10 sek. Ei tea kuidas. Üleüldse vajus teine ring kuidagi ära. Tuttavasse kurvi lähen pisut ettevaatlikumalt, aga ikka viskab välja kurvi. Natuke vähem võimlemist. Ja nüüd, püstitiir.

Tiirus valitseb täielik tühjus. Valin rahulikult omale koha, hakkan rahulikult laskma. Seisab ilusti, märgid kukuvad. Kui 4 on pihta lastud, jõuab kohale, et võin nulli lasta. Sihin pisut, väristan natuke ja lasen ilusti pihta. Vahva! 0+0 on reaalsus.

Ja nüüd viimast ringi. Nagu eilsel võistlusel kombeks, üksinda. Üks õdedest Semerenkodest paistis kuskil kaugustes ees. Kannatan, surun. Jumal tänatud, et suusk libe on, muidu ma jääkski siia rajale. Hooldetiim ergutab, Jaan on minu arvates iga tõusu peal. Minul on muidugi haamer, aga tuigun vapralt edasi finishi poole… Lõpuks tuleb välja, et viimane ring oli isegi normaalne, suhteliselt isegi kõige parem. Aga raske oli küll.

Lõpp hea, kõik hea? Laskmine oli muidugi ilus. 0+0, hea rahulik, samas kiire rütm, enesetunne ka hea. Sõita oli raske, lõppkokkuvõttes rahuldav. Oleks 20 sek kiirem olnud, oleks olnud väga hea, aga korraliku viimase ringi eest anname endale andeks. Kokku tuli elu parim koht sprindis, kusjuures kaotus oli sama, mis Kontiolahti 26. koha puhul. Siin olid olud ikka selgelt raskemad ja vahed suuremad.

Võistluse epiloog toimus aga hoopis õhtul, pärast lõdvestusjooksu. Võtan mina tossu jalast ära ja tunnen, kuidas jalad hõõguvad. Punased ja sügelevad. Hea küll, panin nendele jääd peale, tõmbasid tagasi. Õhtusöögi ajal tunnen, kuidas vaikselt kael ja kõrvad sügelema hakkavad… Ja lõigi mingi lööbe üles. Algul jalad, siis kael, siis keha ja käed. Punased sügelevad laigud. Millest, pole aimu ka, midagi kahtlast ei söönud, riided ka nagu vanad ja üle keha ikka mingi riideese ei lööks. Närvid, võistluspingutus? Ja vasakul käel on lisaks punastele laikudele mingid viljaringid ka, konkreetne muster on ennast maha joonistanud, täpselt nagu üks uhke sporditeip, ainult et selle käe peal pole mul seda kunagi olnud. Müstilised lood siin Austrias. Täna hommikul oli kõik kombes.

Homne jälitus tuleb tihe. Üritan jälle kord teha normaalse sõidu, oleks aeg teha esimest korda pärast head sprinti hea jälitus, kaua ma jaman. Stardis on vähemalt hea punt mul, Neuner las lahmib eest ära, me tuleme Anisimova ja Vejnarovaga vaikselt omas tempos järgi. Mis siin ikka, laskmine on taas väga tähtis, eks vaatame.

Priit tegi muide eile ka hea sõidu, lasi 1+1 ja oli Euroopa Karikal 25. Ise oli rahul, tuli normaalne sõit välja. Sirli oli ühe trahviga 20 vist. Ja pühapäeval kavatseme me teates startida. Jah, just, naised ka. Lisaks Kadrile ja Sirlile on meil siin veel Jaana, kes üleeile oma MK-normi ära täitis (vot on segane süsteem – kõigepealt on MK-norm, siis on rahvuslik kvoot ja siis on IBU punktid, alles siis on lootus individuaalselt starti saada, teates piisab normi täitmisest). Kadri muidu sõidab täitsa kiiresti iseenesest, aga kuna see on tal alles teine talv, siis laskekiirus ja -täpsus veavad vahel alt. Küll see paraneb.

Hoidke mulle varbaid. Praegu sajab õues laia lund, loodetavast stardi ajaks jääb pisut vähemaks.