Laager käib täie hooga, lihased on kohati juba meeldivalt valusad ning uus relv korralikult sisse lastud. Rahvast tuleb tiiru järjekindlalt juurde. Ukrainlased on juba ammu siin, ükspäev tuli olümpiavõitja Kuzmina, täna pärast lõunat venelased, nii mehed kui naised. Anatoli on nüüd kuuldavasti vene naiste peatreener;) Ülehomme läheme käime Cesises kiiresti jooksmas ja täpselt laskmas.
Olgu see viimane kord, kui ma max jõu treeningut teen. Pole olemas salakavalamat asja. Treening ise tundub lihtne. Peamise aja passid niisama, vahepeal tõstad korraks kangi, siis jälle passid niisama. No eks see kangi tõstmise koht on loomulikult raske, ikkagi max pingutus, aga üldiselt tundub kogu see üritus üks paras naljategu. Kuni järgmise päevani… Tegelikult oli juba samal päeval õhtuses trennis tunda, et lihas on kuidagi tühi, aga see on köömes võrreldes järgmise päevaga. Istuda ega astuda ei saa, kõik lihased on valusad – ja mitte vähe. Ehk siis pärast ühte naeruväärset treeningut oled kaks päeva poolinvaliid… Ja loomulikult teen ma veel max jõu treeningut, homme näiteks;)
Laupäeval paneme Cesises teiste välejalgadega jala joonele. Hetke jooksuvorm ei luba ilmselt küll mitte maailmarekordiüritust, aga see polegi eesmärgiks. Peamine on võistlussituatsioonis laskmisega tasapisi harjuma hakata. Lätti lubab laupäevaks +31 ning Madara sõnul pidi Cesise staadion olema paras põrgukatel, nii et ilmselt saab nalja;)
must kass
Kassike on nüüdseks läinud…