12.07.2010 – Otepää-Cesis-Otepää-Elva-Vuokatti

Ajaveeb

12.07.2010 – Otepää-Cesis-Otepää-Elva-Vuokatti

Viimased päevad on olnud tihedad. Laupäeval sai käidud-nähtud-võidetud Cesises IBU karikal laskejooksus, pühapäeva hommikul võtsime aga suuna Vuokatti ning oleme siin nüüd nädalakese Askoga laagris. Tunnelisse ei ole veel jõudnud, küll aga lasketiiru ja rullirajale. Ilm on kusjuures väga viisakas – selgelt alla 25, ainult tibutab vahepeal, aga see on igal juhul parem variant kui see pidev kuumus.
Cesises olin tubli. Jooksin täiesti viisakalt, rada oli õnneks küllaltki kerge ning minu jaoks toimis väga hästi taktika tõusudel asja rahulikult võtta ning laskumistel siis pika sammuga “kukkuda”. Kerge loomulikult ei olnud, sooja oli pluss sada ning päike lõõskas. Enne starti tegin ennast kõrvalvoolavas ojas osaliselt märjaks, võib-olla aitas just see pea külmana hoida ning võistlushooaega 0+0 alustada. Imeilus, ma ütlen. Kõige kiirem see laskmine muidugi polnud, natuke oli vaja enne esimest lasku hingata, muidu poleks märki näinudki. Hingasid mõned korrad ning lasid ja märgid muudkui kukkusid, täiesti lõdvalt. Mine võta kinni – päev varem alustasin lasketreeningut trahvidega 4+3, võistluseelne pealelaskmine oli nagu pardip..k, aga võistlustel loksus kõik paika. Loodetavasti oli see hea enne kogu ülejäänud hooajale. Tulemused tunduvat küll salastatud olevat, aga võin öelda, et teine oli Gerda (2+1 ja +0:33), kolmas Madara (2+2 ja +1:27), järgnesid mulle tundmatud sportlased…
Eestlaste lippu hoidis kõrgel ka Martin Remmelg, kes võttis juuniorides kindla võidu ning oleks ka meeste hulgas teine olnud, Bricise järel, kes samuti 0+0 lasi. Priidul ei läinud nii just väga hästi (tema lasi see-eest eelmisel päeval nagu kulda, siis kui mina oma 4 ja 3 lasin), 1+3 ning koht rivi keskel. See-eest sai ta aga minu võistlust oodates ja vaadates päikese käes korralikult ära kõrbeda;) Õhtul tegime veel Otepääl väikse rattatrenni, pakkisime asjad kokku ning sõitsime koju… 
Kuopio lähistel…et seal kohe uuesti asju pakkima hakata. Mustad asjad kiiresti pesumasinasse ning suusad tolmukihi alt välja;) Kui eelmisel aastal käisime kurguni täispakitud autoga kahekesi Oberhofis suusatunnelis, siis sellel aastal mängisime pisut parameetritega – sõit pisut lühem, Vuokatti on “kõigest” ~1000km, aga see-eest üks inimene (Kats) rohkem. Ja ruumi jäi ülegi! Loomulikult oli suur osa selles meie uhkel boksil, milleta kohe kuidagi hakkama ei saaks. Sõit oli peamiselt pikk ja palav, alles 9 paiku Kuopio läheduses läks temperatuur alla 25. Jalkat nägime täpselt niipalju kui vaja ehk viimast 15 minutit;) See-eest nägime väga palju päikest, mis lõpus otse näkku paistis, kusjuures sõit käis peamiselt põhja poole…
Kusjuures mina ei ole sugugi ainus, kes meie perest mööda Euroopat ringi reisib. Elo on hetkel Rootsis Explore Sweden‘il (Salomon ACE Logistics võistkonna koosseisus) inimvõimete piire kompamas (järjekordselt), Kaia tuli umbes nädal tagasi Hispaaniast orienteerumise noorte EM‘ilt, Kennyl lõppes just JWOC (ehk orienteerumise juunioride MM) Taanis (parim tulemus tavaraja 11), Eero on niiehknaa põhimõtteliselt belglane ja Priidu ema läheb lähitulevikus Islandile. 
Lõpetuseks tervitaks veel Heigot, kellel oli eile sünnipäev ning kes üleeile minu Cesise-sõidu üldse võimalikuks tegi, laenates mulle bensuraha, sest Priit lasi hommikul koos minu rahakotiga jalga ning loomulikult oli autol paak praktiliselt tühi;)
Aga nüüd – magama.