14.05.2008 – Mina, enesevigastaja

Ajaveeb

14.05.2008 – Mina, enesevigastaja

Oleks ma väiksena elanud kusagil arenenud riigis, oleks ilmselt lastekaitseametnikud meie peres sagedased külalised olnud, sest ei ole ju võimalik, et üks väike tüdruk ennast niimoodi ise ära lõhub.

Nojah, vanuse tulekuga ei ole asjad märgatavalt paremaks läinud. Hea küll, põlved ja küünarnukid on võibolla vähem katki, aga see-eest on on avanenud uus maailm, mis pakub palju põnevaid võimalusi enda vigastamiseks.

Metsas käimisest ma ei räägigi. Mõne sinika, muhu või lahtise haava hangin ma niikuinii. Jooksukiirus ei mängi muuseas rolli. Viimased aastad kannan heaga kaitseprille. Muuseas, metsas enesevigastamine on puhtal perekonna viga – kõik naised on vähemalt ühelt võistluselt laekunud verise näoga.

Suusatajana ei saa ma üle ega ümber rullidest. Korralikult kukkunud olen ainult kaks korda, aga mõlemal juhul kohas, kus ei ole võimalik kukkuda. Aga näe, oli. Mõlemal juhul korralikud tagajärjed, mõningane treeningpaus ja armid.

Igal juhul mõnikord on tunne, et ma peaks pidevalt ringi liikuma hokikaitsmete täiskomplektis või kõigist teravatest esemetest võimalikult kaugele hoidma. Varvaste äralöömine on klassika. Kõrgema kategooria alla käib kulmu lõhkilöömine kapiuksega, pähe augu tekitamine mänguväljakul ja poes korraliku sinika+kriimustuse (nii et ikka veri väljas) hankimine. Viimane on muide selle nädala teema.

Üldiselt olen ma siiski mahevigastaja. Sinikad, kriimustused, muhud, põrutused. Luumurde pole olnud, isegi õmmeldud on ainult neid kohti, mida arstid ise on lahti lõiganud. Kuigi paaril korral vist oleks pidanud õmblema. Haiglas olen ka olnud ainult mandilõikuse ajal.

Kusjuures imelik on see, et ohtlikest kohtadest tulen puhtana välja. Liiklusest. Kaljudest. Rullitamisel suurtest laskumistest, suusas sama asi. Aga näiteks trepist alla kukkuda või lihtsalt rahulikult käies kõhuli maha visata pole mingi probleem. Kogenud Soome kaljujooksjana väänasin jala välja… plätadega ujuma minnes.

Miks selline teema üleüldse? Sest täna hommikul suutsin soojenduseks ühe sõrme konservikarbi kaanega ära veristada ja siis poole tunni pärast tahtsin teise käe sõrme otsast väikse tüki ära lõigata. Ei õnnestunud, aga verd tuli ohtralt ja valus oli ka. Nojah. Trükkimine on hetkel raskendatud, sest konservikaanesõrm on lihtsalt valus ja noasõrm sidemes, nõudepesu ei tule ka hästi välja. Ma kohe huviga lugesin tänast horoskoopi, kui seal oleks olnud selge sõnaga kirjas, et "hoia terariistadest eemale", ma oleks isegi võibolla neid uskuma hakanud (siiani läheb ainsa täppipanekuna kirja juhilubade sõidueksami päeval horoskoop "ole gaasipedaali vajutamisega ettevaatlik"), aga ei midagi.

Sellised lood siis siinpool. Vaikne treenimine jätkub, täna on kavas Otepää kolmapäevak.

2 thoughts on 14.05.2008 – Mina, enesevigastaja

  1. Kõlab kuidagi tuttavalt! Eile näiteks, tegin pika trenni ära, palju hetki, kus oleks võinud jalga väänata või kukkuda ja kui uisud jalast ära võtsin, astusin auku ja väänasin jala täiesti välja! Yeah! 😀

  2. Kui tegu oleks mõne positiivse teemaga, siis muigaks laialt ja sooviks, et “pane samamoodi edasi”. Muhe ja humoorikas lugu on see sellegipoolest 🙂

Comments are closed.