18.05.2008 – Metsas

Ajaveeb

18.05.2008 – Metsas

Nagu kalendrist näha võib/võis, olid nädalavahetusel Eesti Meistivõistlused orienteerumises, lühirada ja teade. Individuaalselt mul erilisi ambitsioone ei ole, võistlus käib parima mitte-enam-päris-treeniv-orienteeruja tiitlile. Teates on meil see-eest täiesti medalivõimeline võistkond. Sellel aastal läks selles mõttes natuke nihu, et individuaalselt tegin ilusti ja teates ohjeldamatult palju viga.

Lühirada oli omal ajal, kui ma veel noor ja tugev oli, minu trump. Praegu meeldib lühirada ka, sest seal on palju punkte ja piisavalt lühike rada, et mu jalad päris lõhki hõõrutud ei saaks. Üldiselt läkski hästi. Paaris kohas tegin üleliigseid kaarekesi, peamiselt suunavigu, aga ise olin rahul. Ikkagi edenes. Kaotasin kõigile, kellele pidin kaotama, võitsin kõiki, keda võisin võita. 7.koht, Anule, kes tegi muljetavaldava tagasituleku orienteerumisradadele, kaotasin umbes 5 minutit. Loo moraal, mida ma juba ammu tean, et oma lõbuks harrastajana pole aktiivsete harjutajate vastu midagi teha.

Teates tegid kaks esimest vahetust (Elo ja Kristi) ilusad esitused ja mina sain viimases vahetuses rajale teisena. Nüüd oleks olnud vaja rada lihtsalt mõistlikult läbi joosta ja medal oleks käes olnud. Aga ei. See, mis edasi juhtuma hakkas, oli lihtsalt Õ-U-D-N-E. Esimene punkt läks hästi, see oli normaalne punkt. Siis hakkas peale. "Uimased" punktid pole kunagi minu rida olnud, suunajooks pole just kõige tugevam külg. Ja nüüd, kui ma enam ei harjuta, on see selgelt puudulik. Hea küll, koperdasin teise ja kolmanda punktiga, aga kätte sain. Viivi sai mind ka kätte. Hea küll. Ja siis tuli tõeline moraalilõhkuja – 5 punkt. Läksin ilusti, kõik oli hästi, kõik klappis, vaatasin, et natuke veel ja siis võtan hooga punkti… ja jõudsin välja sihi peale, kust ma mõni aeg tagasi lahkusin. Täielik müstika. No ja muidugi oli Merike platsis, mis tähendas juba neljandale kohale kukkumist.

Must masendus oli peal, aga Merikesel konksus ka ei viitsinud joosta, nikerdasin enam-vähem ise enam-vähem tulemuslikult, nagu tavaliselt. Enne vaatepunkti tuli tagant reipa sammuga Anu ja pärast vaatepunkti oli jälle Merike mul järel (kus ta käis?). Muidugi tegin järgmisega viga, sest kõigil teistel olid teised hajutused ja ma seltskonna mõttes kallutasin ka natuke nende suunas, mis tähendas umbes minutist viga. Tegelikult ei oleks see enam midagi päästnud, sest pikem oli mu hajutus niikuinii. Lõpus ei olnud midagi teha. Suhteliselt kuri ma olin, sest pronksi jaoks ei oleks olnud vaja üldse mingit imet teha, lihtsalt normaalne jooks, aga kus sa sellega. Aastad pole vennad, eelmisel aastal ei uskunud keegi, et me võiks medali saada, aga saime, sellel aastal olime selged pretendendi, aga ei midagi.

Teistest kahju, nad jooksid ju ilusti… Järgmisel aastal võibolla, kui mind ikka võistkonda võetakse… Ma ise olen ikkagi pisut pettunud, mitte just tulemuse üle, aga lihtsalt juba metsas oli sellest pidevast eksimisest villand.

Ülejäänud perekond oli meil päris tubli, kamba peale saime lühirajalt 3 medalit (Kaia, õetütar N16 1.koht, isa M60 ka 1.koht (2 sekundiga!), ema N55 3.koht), lisaks teates tegi hea jooksu Elo, avavahetuses 1 minut pärast välejalgu ja kolmas ning Kenny (õepoeg), kes eilse ebaõnnestumise järel näitas meeste avavahetuse 4.kohaga, et tegelikult oskab ta orienteeruda küll.

Enesevigastamisega läks seekord suhteliselt hästi. Jalad on üpris terved, kui varbad välja jätta, mis traditsiooniliselt o-jalatsite peale teravat protesti avaldavad. Küll aga suutsin ma ülakehale, ja ma ei mõtle käsi, paar kriimustust tekitada. Olgem ausad, paljud suudavad joostes kõhtu kriimustada?

Nädalavahetuse lõpetas sümboolselt ilves, kes tagasiteel pisut enne Põlvat otsustas minu ees üle tee minna. Ilus loom oli. Ja suhteliselt rahulikult jalutas, oleks ainult fotokas käeulatuses olnud…

Umbes-täpselt nädala pärast algab laager.