14.11.2010 – Sprinteri tagasitulek (ja kojuminek)

Ajaveeb

14.11.2010 – Sprinteri tagasitulek (ja kojuminek)

Kui ma veel noor ja ilus olin, siis olin ma kõva sprinter. Esimese eestikate medali võitsin 17-aastaselt, muuhulgas sain auhinnaks kasti õlut(?). Viimasel ajal pole aga võistlema trehvanud, küll on olnud kärss kärnas või maa külmand… Aga reedene võistlus oli väga äge, mulle kohe hirmsasti meeldis, eriti veerandfinaalis teistega võidu ajada.
 
Enne sõitu oli muidugi sabin sees. Pikk laager oli seljataga, kerge väsimus sees – eelmise päeva õhtul sain 30-minutilisel sörgil konkreetse haamri, ei jõudnud jalga ka jala ette tõsta… Aga et nimi oli kirjas, siis kaotada polnud midagi, halvimal juhul saan lihtsalt hea tugev treeningu. No esimese poole hulka ikka saan? Reaalsemalt mõtlesin, et eestlaste teine koht peaks olema võimetekohane ning üle 20 sekundi ei oleks ilus võitjale kaotada.
Aga kõik muutus, kui stardist minema sain. Rada algas kohe ühe päris suure tõusuga. Ma trennis paar korda katsetasin, kuidas sealt sõita on – raske ja pikk tõus oli, lõpus oli ikka jalg kange. Aga võistlussituatsioon teeb imesid. Ma ei saanud ise arugi, kui juba olin esimese nuki hooga tempovariandis üles lükanud! Ja edasi läks üsna samas vaimus, ainult anna minna. Seal taga lõpus, kus mina startisin, olid ka teised mitte-FIS-punkti-inimesed ehk siis täiesti viisakal tasemel sõitjad, kes lihtsalt pole viimasel ajal murdmaas võistelnud, seega oli suhteliselt hea eesminejat jälitada. Finishis oli väga hea meel 29. olla, saab teistega võidu kihutada, siis on reaalselt näha, kuidas tipud sõidavad.
Kopsu võttis see sõit üllatavalt läbi, pärast oli konkreetselt valus hingata. Puhkeaega oli õnneks pikalt, peaaegu 2 tundi.
Veerandfinaal oli meil eeskujulik – hilisem võitja Kikkan Randall, kaaslaskesuustaja Mari Laukkanen (eelmise aasta U23 sprindi võitja), hilisem finalist Pirjo Muranen, lisaks üks itaallane ja soomlane. Stardis sain mina viimasena rada valida ning sattusin seega kõige kaugemasse äärde. Minema sain küllaltki hästi, aga nahhaalsusest jäi kõvasti puudu, lasin ennast natuke ära suruda. Ülejäänud sõit möödus kiiresti. Mingil põhjusel kasutas Pirjo kolmandal kohal passimistaktikat ja laskis eesmistega vahe sisse. Mina oleks hea meelega natuke kiiremini sõitnud, aga mööda ka ei jõudnud minna. Siis pani Pirjo aga käigu sisse ja mina sain kergemakujulise haamri ning ka itaallane läks mööda. Soomlase hoidsin siiski kindlalt selja taga. Ehk siis oma sõidu viies koht ning kokkuvõttes 21. Kusjuures ma sõitsin veerandfinaalis kiiremini kui eelsõidus, hoolimata kõigest sellest trügimisest ja haamrist.
Lühidalt – äge oli! Mulle väga meeldivad need teravad võitlused tegelikult, praegu ma lihtsalt polnud selleks päris valmis. Biathlonis on jälitused samasugused – kiired, teravad ja võitluslikud. Oh, hakkaks see hooaeg juba rutem, saaks uuesti võistlema;)
 
Kodus pulsifaili avades oleks aga äärepealt shoki saanud. Numbrid ütlesid selges keeles, et väsimus on kallal ja tagumine aeg laager ära lõpetada. No mitte mingi nipiga ei tohiks sprinti nii madala pulsiga sõita, diagnoos – ei jõua nii kõvasti rapsida, et pulss üles läheks… Ei ole just hea näitaja, samas tulemus ei olnud kõige kehvem ja ees ootab nädalane puhkus, seega lootust on. Oodake ainult, kui ma veel sõita ka jõuan;)
Praegu istungi Kittilä lennujaamas, ülejäänud seltskond alustas kojusõitu juba öösel nelja ajal.
Oli väga hea laager.