15 ESTONIA EST 2+4 0+6 1:32:37.27 +9:02.2

Ajaveeb

15 ESTONIA EST 2+4 0+6 1:32:37.27 +9:02.2

Heast võistlusest on kohe hea kirjutada, samas kui viletsat sõitu ei taha eriti meenutada. Aga tuleb, kasutegur on sellel isegi suurem. Analüüs teha, vigadest õppust võtta ja edasi minna, siis vähemalt ei jää kummitama. Ühesõnaga, eile oli minu poolt halb võistlus.

Hommik oli ilus – mõnusalt külm, tõotas tulla kiire ja kerge sõit. Ja siis, läheme staadionile ära ja keset meeste võistlust hakkab lund sadama. Järjest tihedamalt ja tihedamalt… Niipalju siis kergest ja kiirest sõidust. Suusatestiga oli ka igavene jama, ei olnud sellise ilmaga arvestanud, ei osanud midagi valida, kõik suusad olid kinni. Aga midagi pidi valima, hakkas juba kiireks minema. Etteruttavalt võib öelda, et suusk oli korralikult kinni, tõenäoliselt valisin ise vale suusa ja meie väike tiim ei suuda sellistes kiirelt muutuvates oludes ka imet teha. Tegelikult oli enamusel suusad kinni, mõnel üksikul libises tõesti hästi, aga minul ei libisenud üldse kohe mitte. Tõugata ka ei jõudnud. Muidugi.

Esimesel ringil jäin kõigi taha troppi kinni. Kõigepealt keeras hiinlane ette, siis sõitis lätlane minust üle, täpsemalt küll suuskadest. Mina seisin. Järgmisel tõusul astus hiinlane minu suusale, pani põlved ja käed maha, aga üle minu suuskade. Mina seisin. Ja nii see ring läks. Kiirendasid ennast pundile järgi, siis tõusul jälle seisid. Möödamineku variante ei olnud, sest kõrval oli lumi poolde saapasse. Täielik ikaldus. Ringi maksimumpulss oli 177, mõnel teisel võistlusel on mul keskmine pulss sama kõrge.

Lasketiirus oli mul vaja muidugi viimane lask mööda lasta, hea et kohe esimese varuga maha sain, aga sellegipoolest halvasti. Ringile läksin normaalse hooga ja läkski üsna enam-vähem, eessõitva rootslase (kes oli seesama esimese ringi kurja juur, kes tõusudel kogu aeg blokkis) sain kätte, mööda jälle ei saanud, kuni enne tiiru hakkasin mööda minema, natuke suusk takerdus kuhugi või panin ise endale kepi ette, igal juhul kõhuli maha ma ennast viskasin. Jälle ikaldus. Üleni lumine ja rootslasest jälle pikalt maas.

Siis lasin püsti kaks esimest mööda, vaatasin, et juba kipub jamaks, siiski ülejäänud pihta ja need õnnetud märgid kahe varuga kiirelt maha. Selleks ajaks oli mul sellest võistlusest juba tõsine kopp ees. Üritasin küll kuidagi sõita, aga no ei läinud kuidagi edasi, kohe üldse ei läinud. Tõusul lahmida veel võis, aga edasi lihtsalt ei liikunud. Teatevahetusse 12. võistkonnana, liidrile 1:35.

Teised tüdrukud olid suhteliselt tublid, Katsi kaks ringi läksid vähe paljuks, aga muidu siiski hästi, pigem olin mina see, kes tegi alla enda taseme sõidu. Häbi mul olgu. Oli kohe selline päev, kus kõik asjad lähevad järjekindlalt natuke valesti. Võib-olla ei olnud enam püssirohtu kolmandaks päevaks varus. Ning taas sai kinnitust tõsiasi, et rasketes oludes ma eriti tugev ei ole, ma olen rohkem vaikselt libistaja kui võimsalt rahmeldaja tüüp.

Aga mis siin ikka pikalt põdeda. Nende ridade kirjutamise ajal sõidame juba Pokljukasse, õigemini Bledi ja üles panen selle loo juba seal. Neljapäeval on juba uus võistlus, kus on võimalik kiiresti sõita ja täpselt lasta. Seni mul Pokljukast otseselt häid mälestusi pole, aga võiks ju saada… MK-punktide seis on praegu parem kui eelmisel aastal samal ajal, hetkel 24. koht, kahe Kaisa vahel. See tähendab mulle stardigrupi vahetust (61-… esimene grupp, 16-30 teine grupp, 31-60 kolmas grupp, 1-15 teine või kolmas grupp). Kui mingi nipiga õnnestuks jääda ka pärast Pokljukat 25 parema hulka, siis oleks MK elamine jaanuaris tasuta. Aga ega see kerge ei ole, see eeldaks vähemalt ühte väga head sõitu. Ega ma sellele eriti ei mõtle ka, ma elan rohkem ühe võistluse kaupa.

Üritan nüüd Priitu ka vahepeal kirjutama meelitada…