Sportlase elu on treeningperioodil ääretult üksluine ja ebahuvitav. Söök-trenn-puhkus-söök-trenn-puhkus. Ei midagi põrutavat. Laagri teine treeningnädal on alanud igati tavapäraselt ning rahulikult.
Väheke elevust tõotab tuua pühapäevane kontrollvõistlus. Esiteks – pole rullidega eriti kiiresti sõitnud ja teiseks – võistluspulsiga pole lasknud ka. Tõotab verd ja pisaraid;)
Väike uudis ka rubriigist “need sakslased on (biathloni)hullud”: tuleb Betu ühel päeval trennist ja hüüab mulle, et “Eveli, sulle tulid mingid fännid külla”. Eksole, tulidki. Loomulikult sakslased. Olid tiirus küsinud, et kas Eveli Saue ka siin treenib jne. Egas midagi, tegime pilti ja andsin oma kaardi ja kõik olid rõõmsad. Ma kipun ikka unustama, kui populaarne laskesuusatamine Kesk-Euroopas on. Teatakse ka MK 20-40 kohti. Müncheni lennujaamas ehmatas üks piirivalvur mind korra ära, kui pärast passi näitamist küsis, kas ma olen laskesuusataja. Mul kukkus süda saapasäärde, et nüüd on relvaga mingi jama, aga selgus hoopis, et ta ka laskesuusafänn. Maailm on väike.