15.10.2008 – Jube lugu

Ajaveeb

15.10.2008 – Jube lugu

Sportlane on ikka loll küll. Normaalne inimene teab, et kui korra on haiget saanud, siis teist korda sama reha otsa ei astu. Aga sportlased… Ühe uuesti ja uuesti. Ühesõnaga – eile oli meil kontrollvõistlus ja minu ning minu lihaste arvates oli see lihtsalt üks jube lugu.

Kõik algas juba eelmisel õhtul, kui Helvis meiega jõuharjutusi tegi. Mina arvan, et kurja juur olid need 10 kükki, kusjuures 31. tegime me vähemalt 50 korda. Igal juhul andis juba tolsamal õhtul üks lihas päris valusalt märku, et tema seda nalja kaasa ei tee ja kukkus valutama. Lonkasin pisut, lootes, et hommikuks läheb üle.

Peaaegu läkski. See lihas ei andnud suurt midagi tunda, see-eest oli terve vasak jalg valus ja kange. Oh seda õnne ja rõõmu. Aga samas pole see esimene ega viimane kord valusa lihasega võistelda. Soojenduskreem peale ja läks aga.

Pealelaskmine andis juba natuke märku, mis ees ootab. Korra lasin üsna kiire tiiru tuleku pealt ja noh, mõne lasu sain isegi pihta. Tühja sellest. Kavas oli meil 5x2km, kusjuures 50 meetrit tõusu, neist 35 enne tiiru. Kahe tõusu vahel pikk-pikk laskumine, aga selliste kurvidega, et jalad kogu aeg krambis. Alustuseks üleval tagasipööre, siis päris korralik ðikaan, siis üks 90-kraadine kurv ning lõpetuseks veel üks tagasipööre. Rahulikus asendisistumisest pole juttugi, üks suur painutamine.

Minul oli au olla esimene startija. Esimese tõusu lõpus Helvis filmis, seal oli vaja veel ilusat minekut näidata. Siis oli pulss 177, jalad kanged ja sinna see lõppeski. Ülejäänud võistluse kirusid ennast maapõhja, et kas ei olnud siis eelmisest aastast meeles, mis saama hakkab – üks valu ja vaev kõik need 10 kilomeetrit. Loll sportlane, loll sportlane. Jube lugu, ausõna. Kogu aeg kuulasin hoolega, ega Katsi tagant kuulda ole, sest jube raske oli ja enda arvates sõitsin ma lausa aegluubis. Seda arvamust võimendas veel see, kui üks itaalia tüdruk mul tagant tuli ja nagu postist mööda sõitis. Lohutasin küll ennast, et tal on lühemad kiirendused ja puhkus vahepeal ja kergem rull niikuinii ja üleüldse sõitis ta ilma relvata, aga mööda ta sõitis.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/xp6zRUeOATM}

Head olid kaks asja. Kõigepealt see, et kolmanda ringi lõpuks olid ennast juba nii kinni pakkinud, et hullemaks enam eriti minna ei saanud, jäid samale tasemele. Teiseks see, et kuna kõik jalad ja käed oli niivõrd valusad, siis need kohad, mis muidu tunda andsid, ei kõssanudki. Aga jube lugu igal juhul.

Laskmine oli ka nii enamvähem. Siin on üliränk tiir, tõus lõppeb vast 15 meetrit enne laskekohta, ja see ei ole mitte väike ega lame tõus. Niisiis saabusin tiiru pulsiga 180+ ja esimene ülesanne oli kuidagi lõõtsutamise vahepeal märki näha. Lamades see eriti hästi ei õnnestunud, umbes kolmandat märki võis juba sihtida. Püsti oli üllatuslikul kombel lihtsam. Lõpptulemus L+P+L+P 2+0+1+1. Kuupäeva, raja ja ettevalmistuse kohta selline normaalne. Laskeajad muidugi pool päeva, esimese lasuni läks väga kaua (sest hingata oli vaja), rütm iseenesest kiire ja korralik.

Murphy seaduse kohaselt saabusime me finiðisse kõik üsna väikeste vahedega, lisaks ütles üks laktaadiaparaat ka üles, aga 10-15 minutit, 3 augustatud sõrme ning päris mitu tilka verd hiljem oli laktaat 7,0. Tunde ja muude spekulatsioonide järgi oli lõpuhetkel kuskil sinna 10 kanti, nii et korralik.

Lõppkokkuvõttes lasid kõik tüdrukud 4 trahvi ja mina alistasin Kadri 7 sekundiga (sõidus vahe 3 sekundit), Sirli kaotas pisut rohkem. Siin on alati väga tihe rebimine, eelmisel aastal võitsin näiteks Sirtsu kokku 4 sekundiga ja kaotasin sõidus Katsile 2 sekundit. Muidugi, tütarlastel olid kõigil erinevad rullid, nii et sinna-tänna võivad tegelikud jõuvahekorrad erineda. Võrreldes eelmise aastaga sõitsime meie Katsiga u 30 sekundit paremini. Haamer oli sama suur. Jube lugu. Meestest võitis Roland (Indrek ei võistelnud), Martten oli teine, Kauri kolmas. Priidul läks laskmine aia taha ning pidi leppima neljanda kohaga.

{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/yLb9sb58-CM}

Eelmise aasta võistlus.

Ürituse epiloog oli õhtul massaaþis. "Kas siit on valus?" – "Jaa, väga." – "Aga siit?" – "No natuke vähem." – "Aga siit?" – "No natuke vähem… Aga üldiselt on kõik kohad valusad.". Jube lugu. Alaselg, ülaselg, õlad, kael, jalad eest, tagant ja külgedelt… Rohkem valusaid kohti polnudki;) Ja siin jälle see lolli sportlase koht – kui massöör pöidla lihasesse surub ja siis jalga liigutada käsib, siis on teada, et midagi head sealt ei tule. Aga ei, ikka liigutad. Tänane õhtu ja üleüldse terve päev oli nagu masohhisti unistus.

Vähemalt on nüüd selleks korraks kõik ja aasta aega muretu. Praegu tundub juba, et ei olnudki nii hull ja aastaga jõuab veel rohkem meelest ära minna. Täna tegime veel üleval ühe suusasõidu ja all kerge jooksu, siis asjade pakkimine ja homme panemegi minema. Kes lennukiga, kes maad mööda.

Kiire märkus neile, kes on üritanud mind telefoni teel kätte saada – hommikul poole üheksast õhtu kaheksani, vahel kauemgi (eesti aja järgi), ma treenin ja taastun ning telefon on väljas või vähemalt ei võta ma seda vastu. Hiljem ma unustan ta lihtsalt sisse lülitada. Aga ärge muretsege, reedest alates olen ma juba Eestis ja üldiselt ka levis. Internet on ka siis lähemal kui 300 meetrit.

Kojuminek!

2 thoughts on 15.10.2008 – Jube lugu

  1. jõudu tundub olevat
    rohkem kui ennevanasti, mulle visuaalselt tundub nii. Käed ei tolknegi niisama vaid täitsa tõukavad isegi 🙂

  2. tüng
    Ma räägin, et see on esimene tõus, siis on jõudu ja kõike veel nagu muda;) Ühtlasi annan teada, et jõudsin koju. Priit on ilmselt veel Poola avarustes

Comments are closed.