Kui aus olla, siis hakkab kergelt väsimus tulema. Kolm MKd järjest võistelda on ikka päris raske, eriti kui nad viimase kuskile mäe otsa ka virutavad. Ütleme, et umbes 6 starti on kõik hästi, siis hakkab vaikselt raskeks minema. Täna oli selle tsükli seitsmes start, homme ootab ees kaheksas, aga õnneks ka viimane. Ja siis saab koju:D
Määrdemehed kurdavad ka, et hing on kogu aeg paelaga kaelas ja jalg pehme. Ma mõistan neid täiesti. Rahulikult aerutada pole viga, aga nii kui on vaja jalad kõhu alt välja võtta… Ühesõnaga, juba soojenduse ajal olin pisut puine. Pealelaskmine läks nagu tavaliselt, ilusti. Kats seevastu jändas päris kaua, esimene jälitus ei ole naljaasi.
Esimest ringi võtsin enam-vähem rahulikult. Teada oli, et tagant tuleb suurt punt kiirelt sõitjaid eesotsas Glagow ja Lidumaga. Nii et see, et nad mu üsna varsti kätte said, eriti ei morjendanud. Üllatas, et kohe mööda ei mindud ja ma omakorda ühe eesmise pundi kätte sai. Nagu pildilt näha, sõitsime tõusu seitsmeliikmelise pundina (mina Madara taga) ja nii ka tiiru. Suusk muuhulgas tundus terav olevat, ainult Ponzal oli võib-olla sama hea.
Tegelikult ei meeldi mulle tiiru tagaosas ehk kohtadel 20+ lasta, sisseelamisaega jääb kuidagi väheks. Selle vastu on muidugi see rohi, et tuleb lihtsalt eespool olla, aga see on omaette teema. Ühesõnaga esimene tiir ei olnud eriti ilus. Esimene oli nii puhas enda viga, et tükk aega pole sellist olnud. Selgelt väljas. Ülejäänud ka midagi ilusat ei olnud, aga kui tabab, siis ma ei kurda. Ülejäänud punt lasi valdavasti puhtalt, välja arvatud Mäkäräinen, kes lasi 3 ja Madara, kes lasi ka ühe. Tiirust välja minnes, nägin et Kats laseb nr. 3 peal, ehk hästi läheb.
Rajale läksime Balti riikidena – Madara pisut minu ees ja Diana (Rasimoviciute, Leedu) natuke minu taga, lisaks veel mõned. Üldiselt olin mina oma grupi pidur ikkagi, aga ainult tõusudel. Laskumisel olin kiire, tõepoolest olid head suusad, lausa lust sõita. Juba teadsid, et rahumeeli võin tõusul natuke rahulikumalt võtta, laskumisel olen niikuinii jälle pundis sees.
Teine tiir võtsin asja pisut tõsisemalt, sest esimene oli pehmelt öeldes vilets. Nüüd oli juba parem. Sõna otses mõttes – lasud olid kõik paremal, aga taaskord – kui tabavad, pole mõtet vinguda.
Kolmandal ringil hakkas jalg vaikselt pehmeks minema ja pea rinnale vajuma. Kangutasin aga omas maailmas edasi ja lootsin paljuski oma libedale suusale. Minuga koos läks ringile ka nr.13, Jana Romanova, kes olgem ausad, ei mõistnud üldse mäes alla sõita. Täna oli ideaalne rada, parajalt kõva, aga mitte jäine, ilus suusarada. Ja sellegipoolest oli tüdrukul põhimõtteliselt igal laskumisel kuskil külg ette lasta. Halloo! Siin ei ole ühtegi sellist kurvi, isegi mitte jäise rajaga. Ime pole, et ma laskumise peal sellistest mööda sõidan. Madaraga oli ka üks teravam olukord laskumisel, kuna tal oli nii halb suusk, siis ma tulin talle vaikselt kõrvale, aga ta vist ei märganud ja hakkas uisutama, st tahtis mult suusk alt ära lüüa. Võimlesin korra, jäin püsti ja libisesin eest ära.
Kolmas tiir oli tegelikult ka halb. Ei olnud head tunnet, kõik lasud olid sellised poolkobad, vähemalt tunde järgi. Viimane muidugi mööda, oli seda nüüd siis vaja. Olevat olnud lähedal, aga ega ma ei olnud seda nulli ära ka teeninud. Trahviringilt tulles nägin, kuidas Kats hirmsa hooga tiirus välja sõidab. Kiired järeldused – ta lasi 30 hulgas juba, järelikult hästi. Tempo järgi oletasin, et tuli null ja lähme koos rajale, aga ka tema keeras siiski trahviringile. Madara raputasin ka maha, ta sai kaks.
Neljandal ringil oli peaeesmärk mitte seisma jääda, sest just sellel ringil kipun ma päris palju kaotama. Tempot aitas hoida Filippova, kellega koos ma eelmisel aastal näiteks Hochfilzeni jälituses päris pikalt koos sõitsin, kuni viimases kolm lasin. Nüüd tundsin ennast üldiselt tugevamana, vana jälitusekala nagu ma nüüdseks juba olen. Sõitsime omas tempos, mina omas maailmas.
Viimases tiirus nulli lasta on muidugi tore. Olin oluliselt kindlam kui eelmises ja esimesed märgid kukkusid väga ilusti. Viimasel lasul tegin kerge nõksu, juba käis peast läbi, et jälle korras, viimane mööda, aga minu suureks üllatuseks ja rõõmuks märk siiski kukkus. Mis nii viga! Kiired pilgud ümberringi – enamus ühega, need mind kätte ei saa, trahviringilt ei tulnud ka kedagi, rajale üsna üksinda, ees täitsa tühi maa.
Aga tagant siiski tuli inimesi, kes minu selja taga ka nulli lasid. Kui suusahäält tagant kuulsin, siis hakkas kiire. Eriti ei jõudnud, aga teadsin, et kuidagi on vaja laskumisteni ära kannatada, siis olen omadega mäel. Sõitsin suure hirmuga ja varsti oli tagant puhas. Kui Hillar staadionile jõudes ka kinnitas, et tagant ei jõua keegi, siis lasin selja ja jala sirgu, nagu ka telekast vist näha oli, lõppude lõpuks oli vaja homseks ka midagi jätta.
Ja finishis jäin Katsi ootama. Teadsin, et sõiduhoog on tal hea, motivatsioon ajas üle ääre, aga laskmine… Napilt-napilt jäi punktilt välja, kahju muidugi. Sõitis tõesti kõvasti, pole midagi öelda. Kui mina kurdan, et väsimus tuleb ja tahaks koju ära, siis Kats on nüüd tahtmist täis ja andke ainult võistlust. Tuleb siiski MMini kannatada.
Jah, raske sõit, korralik, aga mitte väga hea laskmine. Nagu sellel hooajal juba kombeks. 35. sõiduaeg, 2:16 parimale, aga lõpu seljasirutamisega oleks veel umbes 5 sekundit võinud kärpida (oleks-poleks-bla-bla-bla). Nii et tegelikult minu kohta enam-vähem sõit, on ka hullemaid olnud. Küllaltki stabiilne, ühelgi ringil üle 31 sekundi ei kaotanud. Mitte et see mingi eriline saavutus oleks, aga mingit katastroofi pole. Võrdlus – eelmise aasta MMi jälitus: 39. sõiduaeg, 2:16 parimale. Sama seis? Üsnagi, MMi algus oli mul ka üsna raske.
Homme ei saa ka kerge olema. Õnneks on päris palju karvajalgu stardis, sest nii mõnedki tugevad jätavad selle etapi üldse vahele. Seega loodan stardis näha näiteks õdesi Semerenkosid (ühel nendest täna 39. sõiduaeg) ja paljusid teisi, kellega mul paras koos aerutada on. Mina lähen nagu rohkem laskma, mehed täna juba näitasid, et ei ole need püstitiirud nii lihtsad midagi. Mul ka eelmise aasta kahe viimase tiiru 3+3 vaja ära parandada.
Aga sada MK punkti saime täis ja jäi ülegi. Muuseas, praeguseks hetkeks on individuaalarvestuse MK täpselt poole peal – kokku on 26 võistlust, 13 on tehtud. Nii et praeguse hetkega olen plaanist pikalt ees, eelmine aasta oli mul vist 154 punkti, praegu liigun 200 graafikus. Pole paha, pole üldse paha. Tegelikult võin juba praegu öelda, et halb ei ole see hooaeg olnud. Kui MM metsa läheb, on muidugi paha-paha, aga juba praegusel hetkel olen ma teinud hea hooaja, ainult väga eredad sähvatused on puudu jäänud. Aga töö selle kallal käib.
Homme telekas näeme.
tubli, et vahetus konkurentsis enam kohti käest ei andnud ja kõrgemalegi ronisid!
Minuarust võiks pursuit sulle kõige paremini istuda – suhteliselt lühike, palju laskmist ja eduka sprindi korral hea stardipositsioon.
Höian pöialt, et edaspidi veel paremad kohad tuleksid!
Kui Eveli lõpetas, siis eurospordi kommentaator läks ekstaasi, et eestlannalt hea koht.
Kadri sõitis väga hästi, lõpus finishis oli ikka mitu minutit siruli seal. Pigistas end päris tühjaks, kahju et punktist nii vähe puudu jäi.
Vaatasin ka et Saue jäi pärast finiðit taha vaatama ja Kadri Lehtlat ootama. Kui veel paar kohta oli 30-st puudu siis ikka kiikas jälle et kas Kadri äkki tuleb. Aga sel korral ei tulnud.
Sa tõusid! Ma vaatasin internetist ja peale teist tiiru sind enam näha ei olnud ja muudkui lätlased, leedulased ja rumeenlased juba tulid ja mõtlesin, et oh-o, jälitus pole Eveli ala. Sorry!
See rumeenlane on muidu mingi kõva VÄ või oli tal sinu eelmise aasta viienda koha moodi omg-tripp?
sähvakas
1+0+1+0 on ülikõva ja tubli, et rajal pingutasid, aga pikas perspektiivis tuleks nüüd suvel või millalgi tööd teha, et see suuskamine ka top20 hulka jõuaks siis võiks neid sähvatusi ka hellitada.