30 SAUE Eveli EST 2+1+1+1 40:50.97 +4:43.6

Säherdusest võistlusest ei ole tõepoolest midagi kirjutada. Stabiilselt halvasti ja ongi kogu muusika. Laskmine oli tegelikult minu kohta halb, nii trahvid kui ka kiirus ja suusatamine oli samuti üsna vilets. Tõesõna, et ole vaja sellise asja pärast hommikul voodist üles tõusta.

Tegelikult oli kogu keha igat moodi starti mineku vastu. Kui ikka stardijoonel seistes käib peast läbi mõte, et ma ei taha sinna rajale minna, siis see on selge märk, et oleks vaja kiiremas korras aeg maha võtta. Võistlus näitas selle üsna selgelt ära ka, kõik mis sai viltu minna, seda ka tegi. Oli teisigi, kes tegid halva võistluse, aga nagu kiuste keegi teine minusugune trahve ka ei lasknud. Kaks "jõhkardit" suusarajal, Neuner ja Varis lasid 6, mõned viied olid lisaks minule veel, aga kõik need, kes umbes samas tempos tiksusid (Rogstad, Becaert, Vejnarova), lasid selgelt vähe.

Kõik hakkas pihta juba esimeses tiirus, kui kaks lasin. Napid olid, aga kindlad. Keegi teine eriti ei lasknud trahve. Lootus veel säilis. Teine tiir hakkas juba võistluse sisu kooruma – 1 trahv, konkurendid ei eksi (jätame Gwizdoni mängust välja, mina nii suurte tüdrukutega rajal jageleda ei jõua. Hetkel). Kolmas tiir pani asjad paika. Laskma tulles nägin suure üllatusena Glagow’d tiirus, mõtlesin, et kuidas ta siia ära eksis, peaks nagu ammu rajal juba olema… Aga tema lasi kiire nulli, mina jälle ühe ja siis oli tulemus põhimõtteliselt juba teada. Et ka keegi ees trahve ei lasknud, täielik ikaldus. Võtku meestest eeskuju, seal oli küll ja veel neid, kes nelja lasid, aga ei, naised peavad kohe hästi laskma. Viimased kaks ringi suusatasin pisut rahulikumalt, kui Gwisdon viimases ka ainult ühe lasi, siis oli punase laterna saatus minu jaoks juba 100% kindel. Viimane ring lasin jala põhimõtteliselt sirgeks, lõõpisin määrdemeestega, lehvitasin rahvale… No ei olnud midagi teha. Täpipealt – kui üks asi juba nii lootusetu on, siis hakkab vaikselt naljakas. Häbi oli muidugi ka, aga parem praegu kui veebruaris.

Toredaid hetki oli rajal ka – näiteks esimese tiiru segadus laskekohtadega. Ma ei tea, mis alguses toimus, selleks ajaks kui mina tiiru jõudisin, oli IBU mees tiiru otsas ja karjus numbreid, st seda, kuhu keegi laskma peaks minema. Sportlased ei osanud nagu seisukohta võtta, sest massi esimene tiir on ikka numbri järgi… Ma vaatasin, et kedagi eriti ei huvita, mis ta räägib ja läksin ka rahulikult oma numbri peale laskma. Aga kuidas mees taga lõugas! Ilmselt karjus Varisele ja Domrachevale, aga päris koomiline hetk oli. Mees karjub ja 28 naist tulistavad talle mingit tähelepanu pööramata.

Miks ma sõita ei jõua? Ise paneks diagnoosiks väsimuse. Seal oli teisigi, kes ei jõudnud ja kes peaks mind pikalt-pikalt võitma – Rogstad, Glagow, Denkinger, Becaert. Suhteliselt oli neil veel hullem päev. Rogstad, selle aastal ühe MK võitnu, võidab mind sõidus 30 sekundit, endal 2 trahvi ja mina viimased kaks ringi põhimõtteliselt enam ei võistelnud, viimasel ringil tegin niisama pulli. Nii et halb küll, aga kindlasti võiks veel hullem olla. See kolmene MK-tsükkel on päris raske tegelikult, eriti kui lõpp mägedesse läheb. Isegi telekommentaator rääkis meeste kohta, et kõigil on hea meel peatse puhkuse üle. Minul küll.

MMi pärast ma otseselt küll ei muretse. Oma taset ma tean ja ma tean ka, et sealt ma olen võimeline paremaks minema. Neunerile just konkurentsi ei paku, aga midagi ikka.

Praegu oleme juba kodus. Oli pikk reis, hommikul hakkasime sõitma, õhtuks kodus. Reisi üllataja tiitli saab endale Müncheni lennujaama passikontrolör. Vaatab mu ID-kaarti, vaatab mulle otsa, küsib: "Sa oled laskesuusataja?". Mind lööb korraks rivist välja, et nüüd on püssiga mingi teema või…? Aga ei, mees jätkab: "Ma olen sind telekast näinud…". Biathlonfreund;)

Kodus on muidu tore, aga suusailm võiks parem olla. Kauaks me siia ei jää, laupäeval on minek Ridnauni, MMi eellaagrisse. Seal on lund ja muid häid asju.