Üleeile õhtul saabusime siia ning homme õhtul sõidame mina, Indrek, Kauri, Jaan ja Rain juba Itaaliasse Aostasse, sõjaväelaste maailmamängudele (Winter Military World Games). Kuigi taaskord parandasin hooaja parimat tulemust, lubage siiski öelda, et võistlus läks metsa. Hea on see, et nädal ja kaks individuaalstarti on vaja veel üle elada, sealt edasi on ainult vormistamine.
Kõik oli üsna normaalne teise ringi keskpaigani. Lamades tuli küll trahv, märki kõigutav gabariit kell 12, aga selle võis veel andestada. See-eest sain endale teiseks ringiks hea veduri, sakslanna Bachmanni, kes väga karvajalg ei tohiks olla. Püüdsin ta kohe alguses paari sekundiga kinni ja üsna hea oli taga sõita, korraks isegi kaalusin möödaminekut… Nii paarisrakendina jõudsime ilusti raja kõrgemasse punkti, kust algas laskumine raja madalamasse punkti. Ning laskumise lõpuks oli ta mult umbes 5 sekundit eest ära libisenud ning ka üks ukraina tütarlaps otsustas mulle laskumisel “posti panna”. Selline üllatus mõjus motivatsioonile üsna halvasti, aga siiski jätkasin võitlust.
Kui püstitiiru ka veel üks trahv tuli, siis oligi korras. Muidugi ma sõitsin viimast ringi, aga seal on suur vahe, kas isuga või niisama. Igasugustega võitlesid seal, suusk oli ka kinni ja üleüldse. Oleks siis keegi mulle öelnudki, et mingi variant on punktile või et väga tihe on… Aga ei, olid seal üksi metsavahel lätlaste, inglaste ning Gasparini noorema õega…
Mul on sellest hooajast uskumatult kõrini. Lihtsalt ei tule välja ja kõik.
Homme algab minul reisituur. Homme Aostasse, sealt teisipäeval Helsingi ja Moskva põrkega kolmapäeva ööseks Hantõsse ning järgmisel pühapäeval Oslo põrkega esmaspäeva õhtuks Tartusse.