Hetkel oleme eluga Münchenisse jõudnud. Viimased päevad oli pehmelt öeldes ägedad! Päris täpselt sõnu ei olegi, aga ma pole hea jupp aega nii toredalt “puhkusel” käinud (mitte et üleüldse oleks just eriti palju päris puhkusel käinud). Soovitan kõigile, kel selline võimalus tekib, väga soojalt.
Kõigepealt olid muidugi võistlused. Sprindi ajal oli ilm üsna huvitav, eriti naistel. Sadas mingit ollust, küll vähem kui eelmisel päeval ja tiirus oli vahva tuul. Naiste võistlusel oli kõige parem tulemus 2 (kaks) trahvi ja püsti ei lastud ühtegi nulli. 3 trahvi oli selline tubli saavutus, viis täiesti normaalne ja täiesti normaalne oli ka minut aega tiirus passida. Minul läks enam-vähem, lamades oli pisut tuult ja ise siplesin, sain 2, püsti oli tuul natuke vaiksem, lasin ainult 1 ja seegi oma viga, aga näiteks Gössner minu kõrvalt pidi minema 4 trahviringile. Rada oli üsna pehme ja tingimused rasked ja seega tulidki vahed poolepäevased, kuigi jõuvahekorrad olid siiski samad kui MKdel. Meeste sõidu ajaks tuul pisut rauges, aga see-eest läks rada pehmemaks. Jälituse ajal oli rada pehme juba kõigil, aga tiirus oli tuult märksa vähem. Rajaga jäin pehmelt öeldes jänni, kuigi suusad olid väga head. Tegelikult oli mul probleeme ainult esimese 700m, mis sujuvalt ülemäge läks ning lõppes parajalt järsu nukiga, ülejäänud rajal olin konkurentsivõimeline;) Aga tegelikult polnud viga.
See oli aga alles algus. Õhtul oli pidulik lõpetamine. Mul pole sõnu. Laval olid sellised nimed nagu Boney M, Secret Service, C.C Catch, London Beat vaheldumisi vene artistiga, kellele kohalikud ikka ilusti kaasa laulsi. Pisut sai tantsu vihutud..
Järgmine päev oli ekskursioonipäev. Erinevalt ülejäänud nädalast oli ka päike väljas ja nägi pisut kaugemalegi. Lühidalt öeldes käisime koerarakenditega sõitmas ning pärast veel termaalvetes ligunemas. Pikalt öeldes pole mul jälle sõnu;) Valitud nimed käisid Gazpromi kutsel… karujahil (!?!??!???).
Üldmulje on väga positiivne. Linn on kole ja räpane (seda ütlevad ka kohalikud), teedes on auke rohkem kui asvalti, aga loodus on siin üks hiiglama võimas värk.
Ja sportlased on ka sõna otseses mõttes üks suur pere. Vene keelt rääkivad ja vene keelt mitterääkivad seltskonnad hoiavad pisut lahku, aga üldiselt ollakse väga sõbralikud. Ma lugesin kokku, mitmest rahvusest inimesi meil siin võistlusel nö taustajõududesse kuulus (kes aitasid meid suuskade määrimisel ja pealelaskmisel) ja sain viis.. Tegelikult aidatakse ka MKl sind alati hädast välja, aga seal ollakse siiski koondistena väljas, kuid siin ei olnud rahvusel küll enam mingit rolli.
Õhtul jõuame Eestisse ja homme tuleb põnev päev.